20x20 m. Põllulapi äärde oli laotud kividest põllupeenar, mille laiuseks võis olla 3-4 m. Kuna nad paiknesid korrapäratult, olid nimi baltipõllud. Kui oleksid paiknenud korrapäraselt, oleksid nimetused keltipõllud. Pärinevad aastast 1000 eKr. · Kivikirstkalmed. Maapealsed hauad ja matused. Tegemist oli kivist laotud kirstuga, mida ümbritses kividest laotud ring. Kirst oli põhja-lõuna suunas, mille sees oli laip pandud. Pealt oli kaetud paeplaatidega. Laibad olid maetud ka kirstu ja kiviringi vahele. Teiste laipade peale oli pandud kive. Kivikirstkalme oli ühe maaomanikust perekonna matmispaik. · Lohukivid. Kivid, mille peale on 5-10 cm diameetriga lohud raiutud. Lohu sügavus võib olla kuni 5 cm. Enamasti on kivil 1-2 lohku. Lohukivid ja põlispõllud paiknevad üsna ühes kohas. Kive võib seostada viljakuse kohaga. RAUAAEG 500 eKr-1200 Kolm olulisemat perioodi: · Vanem rauaaeg 500 eKr-450
Hiljem hakati püstitama mitmekorruselisi kivimaju. Keskaegse linna tänavaid nimetati seisuste (Rüütli tn., Munga tn.), rahvaste (Vene tn., Saksa tn.) või talupoegade tegevusalade (Sepa tn., Pagari tn.) järgi. Samuti ka kõige iseloomulikemate tunnuste põhjal (Pikk tn., Lai tn.). Keskaegse linna tänavad olid porised ja täis igasugust prügi. Vihmasel ajal sai seal käia vaid kohmakates puukingades või kõrgetel porikarkudel Hiljem sillutati linna tänavad. Raekoja plats paeplaatidega, muud tänavad paekividega ja munakividega. Linnas ei olnud palju elanikke. Katkud ja nakkushaigused laastasid linnu rohkem kui maad. Siis vajas linn uusi elanikke. Linna põgenesid talupojad. Kes olid end linnas peitnud 1 aasta ja 1 päeva, said vabaks ja võisid jääda linna elama. Linna juhtis linna raad, eesotsas oli linnapea. Raad käis koos raekojas. Paljudes linnades peeti raekoja ees turgu. Raekojaplatsil toimusid ka koosolekud, mõisteti õigust ja viidi täide kohtuotsuseid.
Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj. II poolel. Pärast eterniitkatuste kuulutamist 2 tervist kahjustavaks on tänapäeva maaehituses hakatud jälle kasutama laastukatust ja mereäärsetel aladel rookatust. Soomes on levinud haavapuu laudadest katusekate loomapidamishoonetel, haavalauad paigaldatakse poola tüüpi laelaudise sarnaselt, laudadesse on freesitud 2 soont vihmavee juhtimiseks. TERMINID
Varaneoliitilised matused Eestis olid seotud asulatega, s t maeti samasse kohta, kus elatigi, vahel otse hoonete põranda alla. Matused Kõnnu asulast Saaremaal: Ilmselt varaneoliitikumis maetud surnu lebas paremal küljel, põlved konksus, käed ilmselt pea all. Pea oli suunatud läände. Põlvede juurest leiti üsna rohmakalt töödeldud poolik kivitalb ning lähikonnast veel kvartsuurits ning tulekivi- ja kvartsikild. Narva Joaorust on leitud paeplaatidega kaetud lapsematus, mis oli üsna halvasti säilinud. Kammkeraamika kultuuri matmispaigad Eestis Eestist on leitud kaheksa kammkeraamika kultuuri aegset matmispaika ning neist on teada varasemast hoopis rohkem matuseid (nt Tamula, Narva, Naakamäe, Riigiküla). Sageli on maetud elamute juurde või isegi 11 sisse (nt Riigiküla). Matused on enamasti selili väljasirutatud asendis, vahel ookriga kaetud
sageli ka silindervõviga katmist. Samasuguse konstruktsiooniga lagesid kasutati peale elamute veel kõikide muude hoonetüüpidegi juures. Talalagi oli ehitatud väikeste vahedega asetatud neljakandiliseks tahutud palkidest, mis toetusid külgseintel asuvatele müüritaladele, mis omakorda toetusid paest konsoolide ridadele. Suuremate kandeavade korral kasutati ruumi keskel olevat ematala (ematalasid), mida toetati raidkiviposti(de)ga. Keldri ja ülemise korruse talalaed kaeti reeglina paeplaatidega, pööningul (ülemisel lael) lisaks sellele veel paksu mullakihiga. See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon. Muudes kohtades olid talalae talad kaetud laudisega. Kangialuste pikkade käikude laed olid reeglina kaetud silinder- või servjoonvõlvidega, mis olid tihti varustatud rauast riputusrõngastega, väiksematel ja vanematel hoonetel kasutati aga ka seal talalagesid. Elamute, samuti ka kõikide muude hoonete fassaadid olid kaetud reeglina heleda lubikrohviga, mis
unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj. II poolel. Pärast eterniitkatuste kuulutamist tervist kahjustavaks on tänapäeva maaehituses hakatud jälle kasutama laastukatust ja mereäärsetel aladel rookatust. Soomes on levinud haavapuu laudadest katusekate loomapidamishoonetel, haavalauad paigaldatakse poola tüüpi laelaudise sarnaselt, laudadesse on freesitud 2 soont vihmavee juhtimiseks. Koostas: Meeli Kams 36
annaabi.ee 
