Rooma kultuur. Lõbustusasutused Lisamaterjal teema "Rooma teater" juurde Kuigi rooma kultuur kujundas paljud nähtused kreeka kultuuri eeskujul, said roomlased kreeklastest kaugelt kuulsamaks avalike lõbustusasutuste ja lõbujanu poolest. Rooma valitsejad mõistsid, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid, korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ja tasuta toitu. Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased kehalisest tööst ja hakkasid seda pidama endale alandavaks. 1. sajandil oli Roomas 200 000 vaest, kellest igaühele andis riik tasuta ligi 400 kg nisu. Lisaks jagati ka liha, veini, toiduõli ja raha. Pärast võidukate vallutussõdade lõppu muutus see riigile suureks koormaks. Kuid roomlaste nõuet "Leiba ja tsirkust!" pidid võimukandjad arvestama. Hiilgavaid vaatemänge korraldati
õnnestunud tappa eestlaste kuningas. Me võimegi Lembitut nimetada Eestimaa kroonimata kuningaks. (Helme, M. 2010). Mis meelitas võõrvallutajaid Eestimaale? Minu arvates kõik röövretked, vallutused saavad alguse inimlikust ahnusest ja võimuihast. Suurt rolli mängis ka Eesti geograafiline asend: kes omas Eestit, sel oli ka kontroll Läänemere üle. Muinaseestlaste vaprast vabadusvõitlusest on kirjutanud paljud eesti kirjanikud paeluvaid lugusid. Enamik meist teavad ja on ehk ka lugenud Mait Metsanurga “Ümera jõel”, Enn Kippeli “Meelist”, Aadu Hindi “Vesse poega” või Eduard Bornhöhe “Tasujat”. Inspiratsiooni on autorid saanud ajaloost, aga enamust neist lugudest peaksin väljamõeldisteks. Pidades muistset vabadusvõitlust tegelikkuseks, saab toetuda Henriku Liivimaa kroonikale, Põhja-Eestis Taani Hindamisraamatule ja teistele naaberrahvaste ürikutele.
Vaatajad sidusid oma kired ühe kindla organisatsiooniga see tähendab, et vedasid raha peale kihla ning elasid võiduajamisele väga kaasa. Roomlaste hulgas oli tõelisi hipodroomifanaatikuid, kelle peamiseks huvialaks olid traavlid ja võidukihutamine. Neile tähendas lemmiktraavli haigestumine suuremat õnnetust kui vaenlase sissetung. Kokkuvõte Rooma riigi valitsus mõistis, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks ja säilitamiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid, korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ning tasuta toitu. Eriti heldekäeliselt võõrustati rahvast triumfikäikude ajal. Ka teiste pidustuste puhul oli kombeks jagada toidupoolist, riietusesemeid ja isegi raha. Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased ikka enam kehalisest tööst, pidades seda endale alandavaks. I sajandil pKr loetleti Rooma linnas ligi 200 000 vaest kodanikku. Riik andis igale neist aastas tasuta 396 kg nisu. Hiljem hakati lisaks teraviljale andma veel
köidikud tuli katki rebida. Iga inimene pidi tegema seda samm-sammult omal viisil. Katarid aksepteerisid taaskehastumise ideed. Need, kes ei suutnud vabanemist saavutada praeguses surelikus elus, said tagasi tulla mingil teisel ajal ja jätkata võitlust täiuslikkuse nimel. Seega peab aru saama, et taaskehastumine ei olnud ei esmavajalik ega ka ihaldusväärne sündmus, vaid tagajärg sellest, et kõik inimesed ei ole võimelised murdma ühe eluajaga mateeria paeluvaid ahelaid. Vaimu ristimine Katarite ühiskond oli jagatud kahte põhilisse gategooriasse: Täiuslikud ja Usklikud. Täiuslikud moodustasid katarite tuumiku, kuigi nende tegelik arv ühiskonnas oli suhteliselt väike, umbes tuhande ringis ühe korraga. Hoolimata nende vähesusest, nad esindasid katarite traditsioonide säilitavat südant, ´´tõelist ristiusu kirikut'', nagu nad ennast nimetasid. Inimene sai astuda katari usku läbi consolamentumi rituaali(vaimu ristimine)
Roomas oli juba vabariigi ajal kombeks austada sõjapealikuid, riigimehi ja tublisi kodanikke nende kujude paigutamisega linna väljakutele. Monumendikunst muutus keisrite ajal veelgi tähtsamaks. Kõige paremini on säitinud Marcus Aureliuse ratsamonument. Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused. Roomlased said kuulsaks oma lõbujanu poolest. Rooma valitsejad mõistsid, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid, korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ja tasuta toitu. Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased kehalisest tööst ja hakkasid seda pidama endale alandavaks. 1. sajandil oli Roomas 200 000 vaest, kellest igaühele riik andis tasuta ligi 400 kg nisu. Lisaks jagati ka liha, veini, toiduõli ja raha. Pärast võidukate vallutussõdade lõppu muutus see riigile suureks koormaks. Kuid roomlaste nõuet "leiba ja tsirkust" pidid võimukandjad arvestama.
ajal, algas regulaarsete draamavõistluste pidamine tõenäoliselt alles pärast Kleisthenese reforme. Märtsis peetavatest Suurtest Dionüüsiatest sai järkjärgult mitte ainult Ateena vaid kogu mereliidu üks esinduslikumaid üritusi, sest just sel ajal tõid liitlasriikide esindajad forose pidulikult Ateenasse. Arvukate võõramaalaste juuresolekul peetud teatrietendused olid osa Ateena vägevuse demonstratsioonist. Temaatiliselt kajastasid näidendid kodanikkonna laiu hulki paeluvaid eetilisi ja poliitilisi küsimusi tragöödiad peamiselt tuntud müütide tõlgendustena ja komöödiad otseselt päevapoliitikast ainest ammutades. Ateena esimese suure tragöödiameistri Aischylose hiilgeaeg langes 5. sajandi teise veerandisse, seega aega, mil ateenlaste iseteadvust tõstsid äsjased suurvõidud pärslaste üle. Aischylose tuntuimas teoses triloogias "Oresteia" kajastub tõenäoliselt kaudselt ka mõni aasta varel ellu viidud Ephialtese reform. Ka Aischylose
annaabi.ee 
