Kuid vastupidi rahva seas laialt levinud arvamusele ei olnud tempelvendade rahakaevud siiski põhjatud ja ühel hetkel, kui kuningas järjekordselt oma laenusummat suurendada soovis, öeldi talle ära. Esialgu ei suutnud nördinud kuningas ordule kuidagi kätte maksta, sest ordut kaitses paavst. Kuid paavst oli surelik, ja kuningas võis tema elu otseste või kaudsete meetoditega lühendada. Tegelikult läks vaja koguni kahe paavsti kõrvaldamist, et saada paavstitoolile kuulekas isik, Clemens V. Viimane oli sunnitud nõustuma Templirüütlite ordu hävitamisega. Võib-olla tundis kuningas templirüütlite ees mingit kompleksi. Iga salapärane ühing tekitab alaväärsustunde käes vaevlevas kõrvalseisjas hirmu ja vaenu. Alates 18. sajandist on samasuguseid tundeid tekitanud vabamüürlased ja tekitavad siiani. Võib-olla oli kuningale kõrva sosistatud pahatahtlikke kuulujutte mitmesugustest jõledustest, mida templirüütlid salaja harrastavat.
Marco Polo koos enda onu ja isaga läksid otse Akkasse. Nad palusid legaadilt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida soovis suurkhaan. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et Niccoló ja Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu. Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti Gregorius X. Ja mõne aja pärast saabus ka paavstiks valitud legaadi saadik, kelle sõnumis oli öeldud, et kui Niccoló ja Maffeo ei ole veel lahkunud, pöördugu nad tagasi ja tulgu tema juurde. Jõudnud Akkasse, tegid nad visiidi pühale paavstile ja avaldasid talle oma austust. Ta andis neile kaasa kaks dominikaani munka, keda peeti provintsi kõige targemaiks. Nendele munkadele andis ta preestrite ja piiskoppide ametissepühitsemise ja täieliku pattude andeksandmise õiguse
kirikuvande alla. See suur kirikulõhe pani aluse veanulikele lääne ja ida kirikutele. Läänes (paavst) katoliku(roomakatoliku) kirik, idas õigeusu e kreekakatoliku kirik (patriarh). Paavstivõimu tõus kõrgkeskajal: paavstide autoriteedi tõusu tingisid muutused paavstide ametisse määramise korras. Tavaliselt määrasid paavsti ametisse Rooma rahvas ja vaimulikud, IX-X saj mängisid otsustavat osa paavstide ametissemääramisel Rooma linna ja ümbruskonna aadlisuguvõsad-nad panid paavstitoolile oma perekonnaliikmeid. Kui otto I 962. a pani aluse Püha Rooma keisririigile, hakasid keisrid ka paavste ametisse seadma. 1059. hakkasid paavste ametisse seadma Rooma piiskopkonna tähtsamad vaimulikud- kardinalid. Paavstid hakkasid taotlema kiriku sõltumatust ilmalikust võimust. Seisid vastu vaimulike ametite müümisele ja paavstide ametissenimetamist ilmalike valitsejate poolt. Need nõuded sõnastas paavst Gregorius VII. Paavst Innocentius III ajal viidi need põhimõtted ka ellu.
Lisaks tuli neil maksta maksu kirikumaade eest, abistada kuningat maa valitsemisel ja vajaduse korral teha seda ka relv käes, armees. Kirikust oli niimoodi välja kujundatud frankide oma riigikirik, mis suutis ise ilma välisabita saavutada formaalse võidu germaanipärasest paganlusest. Seitsmendast sajandist hakati riigivõimu tasandil nõudma kõikide sundristimist. Kuigi võiks arvata, et frankide ristimisest katoliku usku võitsid nii kirik kui frangid, ei toonud see esialgu paavstitoolile mingit kirikupoliitilist võitu. Paavsti primaati formaalselt küll tunnustati, kuid Roomal ei olnud praktiliselt mingit sõnaõigust kiriku elu arengu osas uutes germaani maakirikutes. Kuid kui ei oleks olnud frankide ristimist, kas oleks läänegootide kuningas Rekkared 587.aastal üle läinud katoliiklusesse ja 589.aastal Toledo kirikukogul Hispaania läänegootid ,,ariaanlusest" lahti ütelnud.
Suurima ilmaliku mõju sai paavst Innocentius III, temal õnnestus vasallsuhete kaudu endale allutada suur osa Euroopast. Ta sekkus pidevalt poliitikasse ja andis selle kanoonilise põhjenduse, mis ütles, et paavst võib alati sekkuda kui on karta pattu. Teistel ei õnnestunud seda võimu hoida. Avignoni vangipõli - paavst Clemens V pidi resideerima Avgnonis, sest Itaalias olid segadused ja tema Rooma resideerumine lükkus edasi. kogu Avignon kuulus paavstitoolile. Tema valitud kardinalid olid kõik prantslased ja samuti ka järgmine paavst., kellel polnud Avignoni vastu samuti midagi. See aga kutsus usklikes esile protesti - traditsiooni rikuti, palveränduritelt tulevad tulud kadusid. Alles Saja-aastase sõja puhkemisel otsustas paavst Urbanud VI jääda Rooma mitte sõdivasse Prantsusmaale. Aga seal ei kehtestunud enam tema võim ja valiti uus paavst Clemens VII ja tema saadeti uuesti Avignoni. Roomas ja Avignonis resideerus
Akkasse, kus said kokku taas legaadiga. Nad palusid temalt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida suurkhaan oli soovinud. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et messer Niccoló ja messer Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu. Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti toosama legaat. Ta võttis endale nimeks Gregorius X. Ja mõne aja pärast saabus ka paavstiks valitud legaadi saadik, kelle sõnumis oli öeldud, et kui messer Niccoló ja messer Maffeo ei ole veel lahkunud, pöördugu nad tagasi ja tulgu tema juurde(3.) Jõudnud Akkasse, tegid nad visiidi pühale paavstile ja avaldasid talle oma austust. Ta andis neile kaasa kaks dominikaani munka, keda peeti provintsi kõige targemaiks. Nendele munkadele andis ta preestrite ja piiskoppide
Nad läksid otse Akkasse, kus said kokku taas legaadiga. Nad palusid temalt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida suurkhaan oli soovinud. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et Niccoló ja Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu. Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti toosama legaat. Ta võttis endale nimeks Gregorius X. Ja mõne aja pärast saabus ka paavstiks valitud legaadi saadik, kelle sõnumis oli öeldud, et kui Niccoló ja Maffeo ei ole veel lahkunud, pöördugu nad tagasi ja tulgu tema juurde. Jõudnud Akkasse, tegid nad visiidi pühale paavstile ja avaldasid talle oma austust. Ta andis neile kaasa kaks dominikaani munka, keda peeti provintsi kõige targemaiks. Nendele munkadele andis ta
Suurima ilmaliku mõju sai paavst Innocentiu III, temal õnnestus vasallsuhete kaudu endale allutada suur osa Euroopast. Ta sekkus pidevalt poliitikasse ja andis selle kanoonilise põhjenduse, mis ütles, et paavst võib alati sekkuda kui on karta pattu. Teistel ei õnnestunud seda võimu hoida. Avignoni vangipõli - paavst Clemens V pidi resideerima Avgnonis, sest Itaalias olid segadused ja tema Rooma resideerumine lükkus edasi. kogu Avignon kuulus paavstitoolile. Tema valitud kardinalid olid kõik prantslased ja samtu ika järgmine paavst., kellel polnud Avignoni vastu samuti midagi. See aga kutsus usklikes esile protesti - traditsiooni rikuti, palveränduritelt tulevad tulud kadusid. Alles Saja-aastase sõja puhkemisel otsustas paavst Urbanud VI jääda Rooma mitte sõdivasse Prantsusmaale. Aga seal ei kehtestunud enam tema võim jvaliti uus paavst Clemens VII ja tema saadeti uuesti Avignoni
sekkuda kui on karta pattu siiski ei õnnestunud järgmistel paavstidel seda võimu hoida Avignoni vangipõli - kuidas tekkis, kuidas lahenes (14. saj) Prantsuse kuningas keelas uuel paavstil Rooma minna Itaalias valitses segadus, mis sundisid vastvalitud paavsti Rooma-asumist edasi lükkama lõpuks ta loobus ja jäigi Avignoni kõik paavstid ei ole Roomas, vaid Prantsusmaal, linnas Avignon, kogu sajandiks kogu Avignon kuulus paavstitoolile valitud kardinalid olid kõik prantslased ja samuti ka järgmine paavst., kellel polnud Avignoni vastu samuti midagi see nõrgestas kirikut seespoolt kutsus usklikes esile protesti traditsiooni rikuti ja palveränduritelt tulevad tulud kadusid kujunes nii, et korraga oli võimul 2 või enam paavsti suur skisma kutsuti kokku kirikukogu, et valida üksainus paavst ei õnnestunud lõpuks 15. sajandil lõppes see paavstiks valiti Martinus V
haldusorganina. 1053. aastal vallutasid normannid põhja itaalia ja vangistasid Leo IX. 1054. aastal aga saatis ta kardinal Humberti juhtimisel delegatsiooni Konstantinoopolisse keisri sõjalise abi järele ja nõupidamisele võimaliku kirikuuniooni üle. Tulemuseks oli aga hoopis see, et 1054 aastal pani Humbert Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla ja too ekskommunikeeris kogu paavsti delegatsiooni. Gregorius VII - Kardinal Hildebrandi paavstitoolile tõuses 1073. aastal võttis ta endale nimeks Gregorius VII. algas paavstluse gregoriaanlik periood. Gregoriuse isikupärane alandlikkus ja kartmatus, järeleandmatus põhimõttelise tähtsusega küsimustes ja tema tahtejõud andsid Gregoriuse pontifikatsioonile ainulaadse iseloomu. Sarnaselt oma eelkäijatele jätkas ka Gregorius tööd püha ja vaba kiriku loomiseks. Selleks tuli tal peagi vastakuti seista Saksa kuningas Heinrich IV-ga. Gregoriaanlikud kirkireformid:
annaabi.ee 
