Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Õun". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õunapuu, ööde, viljapuu, vilju, paksem, rasvasem, õitsemine, ladestumine, õunapuid, kultuurtaim, parasvöötmes, iraan, kogutoodang, õunapuud, dekoratiivne, siider, õunadPuuviljaaiandus Puuviljaaiandus on aianduse haru, mis hõlmab puuvilja-, pähkli- ja marjakasvatuse. Enim toodavad puuvilja Brasiilia, Hiina, Hispaania, India, Itaalia, Mehhiko, Prantsusmaa, Türgi ja USA; maailmajagudest on suurim puuviljatootja Aasia, palju kasvatatakse puuvilja ka Euroopas. Õunapuu Aed-õunapuu on suhteliselt madal, 5–12 meetri kõrgune viljapuuliik, mille vili on õun. Teised õunapuu perekonda kuuluvad liigid (näiteks mets-õunapuu) ei ole aed-õunapuu esivanemad. Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. Hilissügisel korjatud ja jahedas säilitatud taliõunad on olnud aastatuhandeid tähtis toiduaine. Mägi-õunapuud ei haigestu mitmesse aed-õunapuude haigusse ja neid saab kasutada haiguskindlamate sortide aretamiseks.
viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. 6 Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta. Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge
temperatuuril 0...+6*C. 4. Malus - perekond Iluõunapuu Õunapuu (ladina k. Malus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Hiinas (Õunapuu perekond 2015). Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed-õunapuu (Malus domestica) esivanemateks on Sieversi õunapuu (Malus sieversii) jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik, rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed. Tuntakse ka täidisõielisi või pooltäidisõielisi iluõunapuu sorte. Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest
Iluõunapuu. http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/iluounapuu-kaunistab-linnaparki-ja-koduaeda? id=68719237 Iseloomustus Õunapuu on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult Euroopas, Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Hiinas. Õunapuid kasvatatakse viljapuuna ja ilutaimena. Maitsvate viljadega aed- õunapuuesivanemateks on Sieversi õunapuu jt liigid. Iluõunapuu pole iseseisev õunapuu liik, vaid saadud eri liikide ja sortide ristamise tulemusel. Iluõunapuudel on dekoratiivne lehestik, rikkalik õitsemine ja kauapüsivad või silmapaistvalt värvunud viljad. Enamasti on iluõunapuude viljad väikesed, hapud ja kõvad. Iluõunapuude õied on valged, roosad või purpursed. Tuntakse ka täidisõielisi või pooltäidisõielisi iluõunapuu sorte. Sordid erinevad ka võra kuju ja suuruse poolest. Kasvutingimused
korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju, millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt. Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast. Kaunis lehestik on suvel valkja-sinaka varjundiga, sügisel aga punakas või violetne; suvel harmoniseerub lehestik hästi ka punakate võrsetega, talvel paistavad võrsed hästi silma lume või okaspuude taustal
(tugevasti) läikivad, rohelised, all laiad sinakasvalged õhulõheribad, külgsoomused eemalehoiduvad · Käbid on võrsetel püstiselt, piklikult kerajad, 1,2...1,8 cm pikad, 6...10 soomusega, pruunid. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasipöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga. · Väärib senisest rohkemat kasvatamist eesaedades ja väiksematel haljasaladel. Meil ei vilju, paljundatakse vaid vegetatiivselt. Külmahell, külmudes karmil talvel kuni lumepiirini. Sobib haljastuses väikesemõõtmelistesse eesaedadesse ja parkidesse alusrinde põõsana. Istutada tasuks põhjakaartest varjatud kasvukohale. 16. Perekond elupuu (Thuja) Elupuu perekonda kuuluvad liigid (4 liiki Ida-Aasias, 2 Põhja-Ameerikas) on ühekojalised puud ja põõsad nt harilik elupuu (Thuja occidentalis), hiigelelupuu (Thuja plicata). Eestis
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Puu koor on hall ja sile, vananedes muutub see mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006). Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte. (Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005) Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk- Aasias või 300
annaabi.ee 
