Õukondlaste elu Versailles's (0)

Õukondlaste elu Versailles 's
Versailles' lossi elanikud veetsid oma elu haisu , parasiitide ja lõputu igavuse käes. Kui Päikesekuningas ise elas külluses ja luksuses, siis tema õukond pidi leppima külmade kambritega, millest osasse isegi päevavagust ei paistnud.
Versailles' seestpoolt
Päikesekuninga ajal räägiti, et suurejoonelisel Versailles' lossil on oma, väga isepärane aroom . 17. sajandi lõpul hoovas seal ninna lõhn, mis koosnes nimelt väljaheidetest, higist ja lõhnaveest. Versailles' lehk olevat ületanud kõiki teisi Euroopa paleesid ümbritsenud lõhnu, sest Prantsuse kuninga lossis oli kõik kõige suurem – kaasa arvatud inimeste arv.
Tuhandete aadlike ja nende teenritega asustatud loss oli koht, kus pandi alus karjäärile ja jagati tähtsamaid ametikohti. Seetõttu talusid seda lehka kõik ja paljud vaevu märkasid seda. Nad olid lihtsalt õnnelikud, et said end Päikesekuninga kiirguses soojendada . Need hoolikalt väljavalitud, kel lubati Louis XIV-le läheneda, märkasid, et tavalise lossis hõljuva haisu lõi üle Tema Majesteedi kehaaroom, mis ühe välismaa saadiku järgi sarnanes "metslooma omaga ".
Kuidas õukonnaliikmed elama paigutati?
Õukond majutati range korra järgi: võimsamad hertsogid elasid kuninga lähedal ja alama järgu aadlikud peideti kaugematesse kambritesse.
Kõige tähtsusetumad aadlipered pidid end sisse seadma tillukestes ruumides, paljud neist olid ilma akendeta ja nii madalad, et ei olnud võimalik end püsti ajada.
Kuningas hoidis õukonda tualetis
Versailles' -st oli saanud umbes 5000 elanikuga linn. Inimesed sumisesid koridorides ja treppidel . Mõnikord said nad kaaslaseks mõne lehma, kelle lapsed olid tuppa vedanud, ja temalt värsket piima ootasid.
Kuid lehmadest enam võtsid Versailles' koridorides ruumi siia-sinna kantavad asukad . Palees oli nimelt palju töömehi, kelle ülesandeks oli õukondlasi mööda lõputuid koridore vedada. Pimeduse saabudes põrkasid toolikandjad hämarates käikudes üksteisega kokku. Napi valguse eest pidid hoolitsema tõrvikukandjad. Hiljem kui liiklus hõrenes, kõlas lossi koridorides eksinud inimese hüüdeid või öise uitaja nurka urineerimise vaikset sosinat.
Koridorid olid kõikjal kaunistatud tillukeste käimlatega, milles asetses auguga puunõu. Käimlad olid kurikuulsad, kuna need lekkisid, nii et sisu nõrgus põrandalaudade vahelt alumistesse ruumidesse. Pealegi polnud neid piisavalt ja mõned õukondlased kellel polnud kannatust järjeorras seista või kes ei suutnud sealset haisu välja kannatada, õiendasid asja kiirelt nurgas ära.
Oma ruumides olid lossielanikel ööpotid, mida keelust hoolimata akendest välja tühjendati. Päikesekuningas ise oli oma alamatest paremas seisus - tema sai asjal käia auguga toolil, mille iste oli sametiga polsterdatud. Siin võttis kuningas õukonda hommikul vastu ja ükski lugupeetud pealtvaatajatest ei teinud märkamagi helisid, mis saatsid kuningat, kui ta riigiasjadest rääkis.
Päikesekuningas vajas ruumikat magamistuba , kuhu pidi mahtuma sadu õukondlasi. Nad vaatasid kuidas kuningas üles tõusis ja magama läks.