enamik osooni (ca 90%) stratosfääris, mis asub 10–50 km kõrgusel maapinnast. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 20–22 km kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10% kogu atmosfääris leiduvast osoonist. Osoonikihist räägitakse seetõttu, et enamus osoonist mahub suhteliselt kitsasse kõrguste vahemikku. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osoonikihi paksuse all mõistetakse kujuteldava ainult osoonist koosneva kihi paksust,kui kõik atmosfääris leiduvad osooni molekulid õnnestuks tuua merepinna tasandile nn normaaltingimustele. Keskmiselt üle maakera oleks selline kujuteldav osoonikiht umbes 3 mm paks. Osoonikihis valitsevat tasakaalu on rikkunud mitmesugused inimese poolt atmosfääri paisatavad keemilised ained.
külmikutes, tulekustutites jm. · Tööstuse ja autode heitgaasid Miks esimesed osooniaugud tekkisid Antarktika kohale? · Maa pöörlemise tõttu on õhkkond ehk atmosfäär pooluste kohal hõredam kui ekvaatoril · Osooni on pooluste kohal vähem kui ekvaatori kohal Osooniauk Antarktika kohal on loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osooni tungimist Antarktikasse takistavad aga ümber tolle maailmajao püsivalt puhuvad läänetuuled, mille põhjustajaks on Coriolisi efekt
vähenenud. Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal. Osooniauk Antarktika kohal Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Praeguseks on sealne osoonikiht 33% 1975.-nda aasta väärtusest. Osoonikihi hõrenemine 1. Pidev osoonikihi hõrenemine üle maailma 4% kümne aasta jooksul. 2. Suurem hõrenemine kevadel poraalaladel.(Antarktikas septembrist detsembrini) Viimast nimetataksegi osooniaukude tekkeks. Osooniaukude tekkimine Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku
lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks. Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt, kuid looduses toimub see reeglina ultraviolettkiirte, mitte freoonide toimel. Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osooni tungimist Antarktikasse takistavad aga ümber tolle maailmajao püsivalt puhuvad läänetuuled, mille põhjustajaks on Coriolisi efekt. Osooniauk Antarktika kohal avastati 1970. aastate alguses. 1986 avastati osoonikihi hõrenemine ka põhjapoolkeral Arktikas; see pani rikkad tööstusriigid tegutsema. Osoonikihi hõrenemine on üks vähestest globaalprobleemidest, millega võitlemisel on saavutatud
Kõige enam kõneainet halogeeniühenditest on leidnud freoonid. Freoonid on madala molekulmassiga alkaanide, enamasti metaani või etaani fluoro-kloroderivaadid. Freoone kasutatakse külmutusmasinates, kuna need veelduvad kõrgendatud rõhu all kergesti ning seetõttu neelavad nad soojust. Lisaks sellele kasutatakse neid ka aerosoolballoonides tarbekemikaali laialipihustava vahendina. Õhku paisatuna tõusevad nad tasapisi atmosfääri kõrgematesse kihtidesse. Osoonirikas atmosfäärikiht kaitseb loodust kalkide UV kiirte eest. See sama UV-kiirgus lõhub freooni molekuli radikaalideks. Moodustunud radikaalid ostutuvad osooni lagunemise katalüsaatoriks. Freoonide tootmine algas 1931.aastal ja kasvas pidevalt, kuni hakati täheldama osoonikihi hõrenemist ning polaaralade kohal levivate looduslike osooniaukude laienemist. Uurimused näitavad, et kui osoonikiht 1% jagu nõrgeneb, tingib see ultraviolettkiirguse intensiivistumise maapinnal 2% võrra, see omakorda
UV-B kiirgus suurendab ka silmakahjustuste arvu ja tõstab lühinägelikkuse esinemissagedust. Suurenenud UV-B kiirguse hulk võib põhjustada mitmete taimeliikide saagikuse langust, kahjustada põldusid ja paljusid väga 4 erinevates valdkondades kasutatavaid materjale (ehitusmaterjale, värvaineid, pakendeid, jm.). Õhku paisatuna tõusevad nad tasapisi atmosfääri kõrgematesse kihtidesse. Osoonirikas atmosfäärikiht kaitseb loodust kalkide UV kiirte eest. See sama UV-kiirgus lõhub freooni molekuli radikaalideks. Moodustunud radikaalid ostutuvad osooni lagunemise katalüsaatoriks. 5 KASUTATUD KIRJANDUS 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Freoonid 2. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/freoonid1 3. http://www.envir.ee/et/osoon-ja-osoonikiht 4. http://www.tartu.ee/
Freoonid veelduvad kõrgendatud rõhu all kergesti ka toatemperatuuril, rõhu alanemisel algav keemisprotsess neelab aga palju soojust. Sel põhjustel kasutatakse freoone külmutusmasinates, sealhulgas ka kodustes külmikutes soojust neelava ainena. Sobivalt madala keemistemperatuuri tõttu kasutatakse freoone ka aerosooliballoonides tarbekemikaali laialipihustava vahendina. Õhku paisatuna tõusevad nad tasapisi atmosfääri kõrgematesse kihtidesse. Osoonirikas atmosfäärikiht kaitseb loodust kalkide UV kiirte eest. See sama UV-kiirgus lõhub freooni molekuli radikaalideks. Moodustunud radikaalid osutuvad osooni lagunemise katalüsaatoriks. Freoonide tootmine algas 1931. aastal ja kasvas pidevalt, kuni hakati täheldama osoonikihi hõrenemist ning polaaralade kohal levivate looduslike osooniaukude laienemist. Uurimised näitavad, et kui osoonikiht 1% jagu nõrgeneb, tingib see ultraviolettkiirguse intensivistumise
8 ppm (osakest miljoni kohta) või 800ppb või 0.00008%. Kontsentratsioon aastal 2000 oli 1.866 ppm (osakest miljoni kohta) või 1860 ppb. Kontsentratsiooni tõus oli 1060 ppb/800 ppb * 100 = 132% Osoon hapniku allotroopne modifikatsioon (O3), värvitu terava lõhnaga gaas, väga tugev oksüdeerija. Looduses tekib O3 õhuhapnikust ultraviolettkiirguse ja äikese toimel. Suurim on osooni kontsentratsioon 20-25 km kõrgusel seal moodustub osoonikiht stratosfääri osoonirikas kiht. O3 neelab 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest (lainepikkus 215-290 nm). Maapinnale jõudnult mõjuks selline kiirgusehulk enamikule organismidele surmavalt. O3-I kahandavad tööstuslikult toodetavad fluori- ja klooriühendid. Kuna intensiivsem soojenemine toimub tõenäoliselt suurematel laiuskraadidel, mitte ekvatoriaalsetes piirkondades, siis just põhjapoolsete piirkondade metsad kannatavad rohkem kui parasvöötme või troopika omad.
Loomade keharakkudes säilitavad osmootset rõhku erituselundid. Imetajate keharakkude osmootne rõhk on 6...8 baari. Osoon hapniku allotroopne modifikatsioon (O3), värvitu terava lõhnaga gaas, väga tugev oksüdeerija. Looduses tekib O3 õhuhapnikust ultraviolettkiirguse ja äikese toimel: Suurim on osooni kontsentratsioon 20- 25 km kõrgusel seal moodustub osoonikiht. Osoonikiht stratosfääri osoonirikas kiht. O. neelab 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest (lainepikkus 215-290 nm). Maapinnale jõudnult mõjuks selline kiirgusehulk enamikule organismidele surmavalt. O. on tekkinud paleosoikumis, selle tekkega seostatakse organismide väljumist veest maismaale. O.-I kahandavad tööstuslikult toodetavad fluori- ja klooriühendid. Paigalinnud aasta ringi pesitsusalal või selle lähikonnas elutsevad linnuliigid (nt. metsis, harakas ja kodutuvi).
annaabi.ee 
