Oskar Luiga (0)

Oskar Luiga
1894 - 1941
Oskar Luiga ( 28. september 1894 – 1941) oli Eesti ohvitser Vabadussõjas, 3. soomusrongi ülem. Sündis Pangodi mõisas metsavahi peres, õppis Tartu linnakoolis, metsanduskoolis ja Peterburi lipnike koolis, töötas mõnda aega Novgorodi kubermangus abimetsaülemana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast, siirdus staabikaptenina 1. Eesti jalaväerügementi, kus oli kompanii- ja pataljoniülemaks 1918. aasta aprillini. Hiljem sai temast 3. Laiarööpmelise Soomusrongi ülem ja Kalevlaste Maleva ülem. 1921. aastal lahkus ta kaitseväeteenistusest kolonelleitnandi aukraadis ning töötas Rakvere metskonna metsaülemana. Oskar Luiga pälvis teenete eest kolm Vabadusristi. Mõrvati NKVD poolt arvatavasti 24. juunil 1941 Kosel Scheeli villas.
Tema vend Johannes Luiga oli üks noorimaid Vabadussõjas langenud võitlejaid. Johannes Luiga (18. november 1904 – 25. aprill 1919) oli Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilane, kes langes Vabadussõjas. Johannes sündis Pangodi mõisas metsavahi peres noorima lapsena. Sügisel 1917 astus ta Hugo Treffneri Gümnaasiumi teise klassi, veebruaris 1919 läks vabatahtlikuna Vabadussõtta. Johannes hukkus Sänna lahingus, olles 3. soomusrongi dessantkomando ees piiluriks.
Oskar Luiga
Allika tekst :
Einar Lundborgi poolt 1968.
Kapten Luiga lõbusas laudkonnas hakati üha enam purju jääma. Oli kellegil midagi öelda, siis lasti see kuudavale peaaegu möirates, millest nähtus, et ” vabariigi piiritus ” oli juba mõjule pääsenud. Koosviibimine kujunes kärarikkaks ja äratas kindlasti tähelepanu ka jaamas, kus rong seisis. Allohvitserid ja sõdurid, kellel oli õiendamist rongiülemaga või teiste ohvitseridega, ei tohtninud kupeest lahkuda, ilma enne seda viinaklaasi tühjendamata. Olgugi et koosviibimine kulges sundimatus õhkkonnas ja sõjaväeliste tseremooniateta ohvitseride poolt, märkasin siiski, et need, kellele klaas ulatati tühjendamiseks, esinesid kapten Luiga ees korrektselt ja distsiplineeritult. Kapten Luiga oli oma meeskonna poolt jumaldatud oma kamraadlikuse poolest lahinguolukorras, kuid tema rongil valitses ebaharilik hea distsipliin . Vatu õhtut tuli Luigal meelde, et meie veoauto pidi proviandiga Sännasse sõitma. See asjaolu inspireeris teda korraldama ühise väljasõidu rindele, kus ta tahtis korraldada patrullretke vaenlase komissati kinnipüüdmiseks, kes siis huljem pidulikult pidi üles poodama. Hambuni relvastatuina istusime autole . Kui olime välja jõudnud viimasest Võru – poolsest metsatukast enne Sännat, silmas Luiga poolkuud.
” See pole õige kord, et kuu on ainult poolik, ” arvas Luiga, ” kuna meie oleme täis...”
Ta otsustas kuud ” karistada ”. Luiga seadis korda oma saksa karbiini, mis oli varustatud 28-lasulise magasiniga, ja tulistas selle tühjaks kuu suunas. See andis ka teistele põhjuse tule avamiseks mõlemale poole teed. Tulistati metsikult revolvritest ja vintpüssidest. Auto vuras nüüd kahandamatu kiiruga lagedate väljade vahel Sänna mõisa poole. Kuid Sännas võeti meid teistsuguselt vastu. Dessantpataljoni ülem, kuulnud ägedat tulistamist, oli tulnud arvamisele, et see võis olla pärit punaste soomusautolt, millel kuidagi oli õnnestunud Rõuge suunast läbi murda ja nüüd oli teel Sännasse. Ta oli sellepärast kogu dessandi jalule ajanud ja välja tormanud, et vaenlasele valmistada väärikat vastuvõttu. Suureks rõõmuks selgus siiski, et tulija oli rongiülem ise oma joomavendadega.
Luiga astus sirgelt ja erksalt autolt maha ja pidas juurderutanud meestele improvisseeritud kõne, mis võeti vastu suure lõbususega ja naerurõkatustega. Mehed hurraatasid, tõstsid lõpuks Luiga toolile ja kandsid teda sellega ringi. Varustus laaditi maha, seisime rahulikult vesteldes auto juures, kui äkki nägime kampa sõdureid lähenevat, kandes pianiinot – sama, mille olin leidnud oma esimesel luuresõidul.
Et veenda Luigat instrumendi kõlblikkuses, otsiti kuskilt välja ka pianist , kes klaverile hääled sisse pani. Kõik hõiskasid kaasa laulda , kusjuures pianist pingutas end, et mehi üle mängida. Lõpuks mängiti ja lauldi Eesti hümni ” Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ” ja klaverimuusika kaikus Pärlijõe kallaste vahel.
Hümni laulmine rindel kuuvalgel ööl jättis minusse kurb – lõbusa mulje. Laul tundus kuidagi toorena ja karedana, kuid ettekandes peegeldus ka teatav nauding võidurõõmsate eestlaste juures ja uhkus selle üle, et nende kunagised rõhujuad balti parunid ja värskemad vaenlased punavenelased – bolševikud on välja aetud eestlaste vabalt ja demokraatlikult maalt. Olen hilisematel ja tõsisematel juhtudel olnud hardal eestlase sügavalt juurdnud isamaa-armastusest ja eneseohverdusest.
Kasutatud kirjandus :
Eesti iseseisvus ja selle häving lk 51
Eesti vabadussõda lk 169
http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luiga
http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Luiga