Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele. Esineb primaarne, sekundaarne ja tertsiaarne struktuur. Kui valgumolekul koosneb mitmest polüpeptiidahelast, siis on valk oligomeerne ja osamolekulide omavahelist seostumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Denaturatsioon on valgu ruumilise struktuuri lagunemine. Denaturatsiooni käigus katkevad või paigutuvad ümber ruumilist struktuuri hoidvad nõrgad sidemed, aga peptiidsidemed säiluvad. Kui laguneb aga ka peptiidside, siis on tegemist valgu hüdrolüüsiga. Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse kvalitatiivse analüüsi meetodeid, nagu nt värvus- reaktsioonid, väljasadestamine ja väljasoolastamine.
· Apolaarsete radikaalidega: Ala(Alaniin), Val(Valiin), Leu(eutsiin), Ile(Isoleutsiin), Met(Metioniin), Phe(Fenüülalaniin), Trp(Trüptofaan), Pro(Proiin) · Ionogeensete radikaalidega happelised: Asp(Asparagiinhape), Glu(Glutamiinhape) Vakudel esinevad erinevad ruumilised struktuurid: primaarne- aminohappeine järjestus, sekundaarne- voltunud/heeliks, tertsiaarne- valgumolekuli kolmemõõtmelisus, kvaternaarne- oligomeerse valgu osamolekulide interaktsioon. Ruumilisi struktuure seovad nõrgad keemilised sidemed ja interaktsioonid. Ruumilise struktuuri lagunemist nim. denaturatsiooniks, mille käigus katkevad nõrgad sidemed (peptiidside säilub!) ning selle tagajärjel üldjuhul valgu lahustuvus väheneb ning valk sadeneb. Peptiidsideme lagunemist nim. valgu hüdrolüüsiks. Valkude kindlaks tegemiseks lahuses kasutatakse nii väljasadestamise, väljasoolastamise kui ka värvusreaktsioone
ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele. Esineb primaarne, sekundaarne ja tertsiaarne struktuur. Kui valgumolekul koosneb mitmest polüpeptiidahelast, siis on valk oligomeerne ja osamolekulide omavahelist seostumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Denaturatsioon on valgu ruumilise struktuuri lagunemine. Denaturatsiooni käigus katkevad või paigutuvad ümber ruumilist struktuuri hoidvad nõrgad sidemed, aga peptiidsidemed säiluvad. Kui laguneb aga ka peptiidside, siis on tegemist valgu hüdrolüüsiga. Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse kvalitatiivse analüüsi meetodeid, nagu nt värvus-reaktsioonid, väljasadestamine ja väljasoolastamine.
tulenevad valkude primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarset struktuuri. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist kirjeldatakse kvaternaarse struktuuri abil. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus muutuvad või katkevad ruumilist struktuuri moodustavad nõrgad sidemed, kuid säilivad peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest
ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Näiteks, hemoglobiini molekul koosneb neljast polüpeptiidahelast (osamolekulist) ja omab kvaternaarset struktuuri. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus grupeeruvad ümber või katkevad ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed,
funktsioone. Valgud täidavad oma funktsioone iseloomuliku ruumilisestruktuuri tõttu, mis tuleneb primaarsest struktuurist (aminohapete valikust ja järjestusest). Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur. Kogu valgumolekuli kolmemõõtmelist struktuuri iseloomustab tertsiaalne struktuur. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, siis nimetatakse seda oligomeerseks valguks. Sellisel juhul osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Nõrgad sidemed, mis fikseerimad valgumolekuli struktuuri, kas grupeeruvad ümber või katkevad. See võib vähendada valgu lahustumist, mille tulemusena see võib lahusest välja sadeneda. Valgu
ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Kui valgumolekul koosneb enam kui ühest polüpeptiidahelast, st koosneb osamolekulidest e subühikutest, siis nimetatakse valku oligomeerseks ja osamolekulide omavahelist assotsieerumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Näiteks, hemoglobiini molekul koosneb neljast polüpeptiidahelast (osamolekulist) ja omab kvaternaarset struktuuri. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle käigus grupeeruvad ümber või katkevad ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed,
annaabi.ee 
