Osake igavikku (0)

Osake igavikku
Inimesed on ajalugu; iga päevaga suureneb toimunud sündmuste arv, avanevad uued, „puhtad leheküljed“ eluraamatuis. Kuis lausus kord kord Lev Tolstoi : „Ajalugu oleks midagi erakordset, kui see vaid tõsi oleks,“ arvan ka mina, et grandioosne mälestistekogum koosneb pigem pisematest ja suurematest valedest ja vaikivatest pausidest, hädavaevu kokkutõmmatud, et terviku muljet jätta. Sideainena on aga kasutatud traditsioone – ainsat reaalsete tõendusmaterjalidega eksisteerivat silda olemasoleva ja möödunu vahel.
Daniel Vaariku essees „Traditsiooni leiutamine “ köitis mind mõiste ’ illusioon ’ kasutamine sealses mõttekäigus: „Traditsioon, sa oled ikka täielik illusioon . Ent kas me saaksime hakkama ilma sinuta?“ Ei saa, sest kui oleks põhjatu teadmiste kuristik ja meie seisaks ühel servadest, kõigest vaadates vastaskallast, kuhu jäi minevik, ei saaks me kunagi osa sellest, mis kunagi enne sarnaselt toimus ja kaoks kindlus , mida kõik inimesed vajavad enda hingeliste tasakaalu hoidmiseks. Näiteks toon Laulupeo traditsiooni. 1869. aasta juunis toimus Tartus Eesti esimene üldlaulupidu, mis sümboliseeris ühtsustunde tunde teket ja rahvusliku ärkamise manifestatsiooni. Tol ajal oli Eesti Vene impeeriumi üks provintsidest ja polnud vabadust iseseisvalt elada – vabadust orjastatud talupojad aga igatsesid. Laulupidu ühendas mässumeelseid ja andis põhjapinnase usuks , et koos saavad nad priiks. Traditsioon laulda , meenutades kokkuhoiduvust ja usku vabadusse , on tänaseni säilinud, sest seda on vaja, see on osa igast eestlasest, kes vähegi oma rahva eest seisab ja kannatab.
Ameerika luuletaja Delmore Schwartzi süvamõtteline fraas kinnitas mu oletust, et inimene on alati igatsenud igikestvust. „Ainult minevik on surematu,“ – väärikalt kõlav tõde, mis õigustab religiooni, alkeemikute ja maagide elutööd: otsida võimalust jääda ajalukku, kinnitada osake endast traditsioonidega ülekoormatud igavikku. Daniel Vaariku tähelepanek võrdleb seda tungi saada osa surematusest kõikvõimsa looduse seadustega: „Traditsioonidele on iseloomulik mineviku venitamine tagurpidi pikksilmaks, mille toru otsast sisse vaadates jääb mulje, et mingi asi on olnud aegade algusest peale, vahel jääb mulje, et tegemist on lausa loodusseadusega.“ Siit leiab veel ühe põhjenduse, miks on traditsioone vaja: saamaks rahuldatud soovi osaleda milleski iidses või kauakestvas, mis tundub inimese lühikese elueaga võrreldes lausa surematu.
Alati saab hakkama minevikku teadmata, ent see on sama ebameeldiv kui sihitu kompamine ruumis, kus keegi on unustanud lambipirni vahetada ja valitseb täielik pimeduse kaootia. Osaledes traditsioonides, kujuneb parem arusaam meist endist kui ühest terviklikust ühiskonnast. Meil on neid vaja, ja nemad vajavad meid, et eksisteerida. Olles teineteisest sõltuvuses ja saades kasu, pole mingit põhjust niivõrd tulusat kooselu katkestada: elagu traditsioonid.
377 sõna