kattuda. Hea demagooggia võte, Sigasaar. Definitsioon peab olema selge ja ühetähenduslik ei tohi kasutada ebamääraseid mõisteid. Väide on mõtlemise vorm, milles jaaatavalt v eitavalt peegeldakse obj tegelikkust, seoseid asjade vahel. 1. Üldjaatavad (kõik s kuuluvad hulka p) 2. Osajaatavad mõned s-id kuuluvad hulka p 3. Üldeitavad sid ja pd on eraldi. Ükski inimene ei ole ingel. 4. Osaeitavad. Mõned s ei kuulu P hulka. Mõned kutid ei ole heterod. 5. Loogiline ruut 6. Vasturääkivad 1 tõene, teine väär 7. Vastupidised ei ole korraga tõesed 8. Alluvad väited allutaja tõene alluv tõene Lihtne kategooriline süllogism on arutlus, kus kahest lihtväitest tehakse järeldus. Eeldused suurem, ja väiksem Järeldus Keskmine termin M M asukoht määrab ära süllogismi figuuri. Reeglid: · Kahe eitavad põhjal ei teha järeldust
Üldjaatav ja osaeitav väide on teineteisele vasturääkivad väited. Kui üks on tõene, siis on ! ! teine väär. Ja vastupidi. Üldeitav ja osajaatav väide samuti. Üldjaatav ja üldeitav väide vaavad olla koos väärad kuid nad ei saa olla koos tõesed. ! ! Kontraarsus. Osajaatav ja osaeitav väide on osavastupidised ehk subkontraarsed. Mõlemad saavad ! ! olla tõesed, kuid mitte väärad. Üldjaatav ja osajaatav ning üldeitav ja osaeitavad lähevad “üksteise sisse”. Toimub subordinatsioon. ! 3/14 10. ARUTLUS JA JÄRELDUS. DEDUKTSIOON, INDUKTSIOON JA ANALOOGIA- ARUTLUS. Arutlus kui mõtlemise vorm on protsess, mille käigus lähtutakse mingist otsustusest või otsustuse hulgast ning neile ja mingitele reeglitele tuginedes jõutakse uue otsustuseni.
Üldjaatav ja osaeitav väide on teineteisele vasturääkivad väited. Kui üks on tõene, siis on ! ! teine väär. Ja vastupidi. Üldeitav ja osajaatav väide samuti. Üldjaatav ja üldeitav väide vaavad olla koos väärad kuid nad ei saa olla koos tõesed. ! ! Kontraarsus. Osajaatav ja osaeitav väide on osavastupidised ehk subkontraarsed. Mõlemad saavad ! ! olla tõesed, kuid mitte väärad. Üldjaatav ja osajaatav ning üldeitav ja osaeitavad lähevad "üksteise sisse". Toimub subordinatsioon. ! 3/14 10. ARUTLUS JA JÄRELDUS. DEDUKTSIOON, INDUKTSIOON JA ANALOOGIA- ARUTLUS. Arutlus kui mõtlemise vorm on protsess, mille käigus lähtutakse mingist otsustusest või otsustuse hulgast ning neile ja mingitele reeglitele tuginedes jõutakse uue otsustuseni.
Atributiivsed (Id attributum 'lisandatu') otsustused on kirjeldavad väited mingite objektide omaduste kohta ning neid on nelja liiki: · Üldjaatav (ik universal affirmative proposition); nt: Kõik S on P. Iga S on P. Kõik inimesed on surelikud. · Üldeitav (universal negative proposition); nt: (Mitte) ükski S ei ole P. Mitte ükski inimene pole igavene. · Osajaatav (particular affirmative proposition); nt: Mõned S on P. Mõned varesed on valged. · Osaeitavad (particular negative proposition); nt: Ükski S ei ole P. Mõned varesed ei ole valged. NB! Otsustus tüüpi Kõik S ei ole P on kõnekeelne ning EI OLE tõlgendatav üldotsustusena. Nt Kõik inimesed ei ole rikkad. See ei tähenda, et mitte keegi pole rikas. St, et mõned inimesed ei ole rikkad või ka seda, et mõned inimesed on rikkad. Kumma tõlgenduse (osaeitav või osajaatav) kasuks otsustada, see sõltub asjaoludest.
rolle. Käsilolevas peatükis piirdume selguse huvides loogiliste lauseliikmete tähistamisega. D4.6. Traditsiooniliselt tähistatakse atributiivseid väiteid lühendatult ladina tähestiku tähtedega, mis on võetud ladina sõnadest affirmo ’jaatan, väidan’ ja nego ’eitan’: • üldjaatavad: A või SaP (a on esimene vokaal sõnast affirmo); • üldeitavad: E või SeP (e on esimene vokaal sõnast nego); • osajaatavad: I või SiP (i on teine vokaal sõnast affirmo); • osaeitavad: O või SoP (o on teine vokaal sõnast nego). Subjekti piiritletus sõltub väite kvantiteedist (üldine või osaline), predikaadi piiritletus sõltub väite kvaliteedist (jaatav või eitav). Subjekt on piiritletud (S+) üldises väites, st nii üldjaatavas (S+aP) kui ka üldeitavas (S+eP) väites. Nt kui öelda, et kõik töötajad on terved, siis peavad terved olema kõik objektid, millest räägitakse. Kui öeldakse, et mitte ükski töötaja pole terve, siis on samuti kõik töötajad
rolle. Käsilolevas peatükis piirdume selguse huvides loogiliste lauseliikmete tähistamisega. D4.6. Traditsiooniliselt tähistatakse atributiivseid väiteid lühendatult ladina tähestiku tähtedega, mis on võetud ladina sõnadest affirmo 'jaatan, väidan' ja nego 'eitan': · üldjaatavad: A või SaP (a on esimene vokaal sõnast affirmo); · üldeitavad: E või SeP (e on esimene vokaal sõnast nego); · osajaatavad: I või SiP (i on teine vokaal sõnast affirmo); · osaeitavad: O või SoP (o on teine vokaal sõnast nego). Subjekti piiritletus sõltub väite kvantiteedist (üldine või osaline), predikaadi piiritletus sõltub väite kvaliteedist (jaatav või eitav). Subjekt on piiritletud (S+) üldises väites, st nii üldjaatavas (S+aP) kui ka üldeitavas (S+eP) väites. Nt kui öelda, et kõik töötajad on terved, siis peavad terved olema kõik objektid, millest räägitakse
annaabi.ee 
