aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Nimetus tuletati tõsiasjast, et tegemist on organismidest pärit ainetega. Kaua pidurdas orgaanilise keemia arengut elujõu ehk vitalismi teooria. Arvati, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada ei ole võimalik, need saavad moodustuda vaid salapärase elujõu toimel loomulikus keskkonnas. Selle teooria lükkas ümber saksa keemik Friedrich Wöhler, kes enesele ootamatult suutis kunstlikult sünteesida kusiaine. Koheselt see küll vitalismiteooria pooldajaid ei heidutanud, kuid sajandi jooksul ilmus veel teateid sarnastest juhuslikest avastustest, kus erinevad teadlesed sünteesisid nii tehisrasva, suhkrut, kui äädikhapet. Nii oli arvamus lõplikult välja juuritud ning seni selles valdkonnas kestnud aeglane areng võis tunduvalt kiireneda. Praeguseks oleme jõudnud sinnani, kus orgaaniliste ainete kataloog täieneb igapäevaselt pea 4000 uue aine võrra. 19
Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1845. aastal sünteesis saksa keemik H. Kolbe äädikhappe. 1850. Aastal sünteesis M.Bertholet rasvu. Sajandi lõpul saadi sünteesimisel suhkrulaadset ainet. Nende
Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka erinevaid teisi orgaanilisi ühendeid. Tema avastus ei kõigutanud vitalismi teooriat, kuid varsti järgnesid teated äädikhappe, sipelghappe, etüülalkoholi, benseeni jpt ainete sünteesi kohta lihtsatest anorgaanilistest ainetest. Psühholoogiline barjäär murti ja järgnenud sajandi vahetusel ei kaheldud
ainete keemiaks. See orgaanilise keemia definitsioon ei erine palju tänapäevasest, kuid erinevuse tekitas see, et usuti kindlalt, et orgaanilisi ühendeid ei ole võimalik laboratoorselt valmistada, vaid need tekivad vaid organismides erilise elujõu ehk vis vitalis mõjul. 18. ja 19. sajandi keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. 1808 aastal nimetas rootsi keemik Jakob Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Ta andis välja õpiku, milles oli eraldi peatükk orgaanilise keemia kohta. Siiski polnud see peatükk midagi alustpanevat, sest autor oli vitalismi toetaja ja väitis kindlalt, et orgaanilisi aineid saab ainult organismidest. Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks.
Orgaanilise keemia areng XIX sajandil Seda, et maailm koosneb elus- ja eluta organismidest, teati juba kõrgtsivilisatsioonide tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte. Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult
) saadakse alkoholid. Ei leidnud laialdasemat tunnustust, sest oli vastuolus Berzeliuse vaadetega. 34. Milles seisnes vitalismiteooria? Kes ja milliste avastustega näitasid selle teooria ekslikkust? Vitalismiteooria: orgaanilisi aineid pole võimalik sünteesida, need saavad tekkida vaid elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) kaasabil. Ekslikkust näitas Wöhler, saades ammooniumtsüanaadi kuumutamisel juhuslikult karbamiidi ehk uurea. Samas vitalismi-ideed see veel lõplikult ei kummutanud, kuna uurea on organismide elutegevuse jääk (ega tarvitse enam sisaldada elujõudu). Wöhleri õpilane Kolbe sünteesis 1845. a. äädikhapet, lähtudes vastavatest lihtainetest. Hiljem õnnestus sünteesida ka palju teisi orgaanilisi aineid . Berthelot oli samuti üks vitalismi ümerlükkajatest 35. Kes ja millises valdkonnas tehtud uurimistööde tulemuste alusel esitas valentsiteooria
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
