See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Veenuse uurimine Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. aastal. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). Atmosfäär Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves: 49-63 km kõrgusel paikneb tihe, 71-72 km kõrgusel hõredam pilvekiht. Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul, mille kiirus on 300-400 km/h. Temperatuur planeedi pinnal on 460 °C. Veenuse atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast. Veenust võib võrrelda kasvuhoonega:
Vega1 ja 2, NSVL(Veenuse ja Halley komeedi sond-laskumine ja õhupall) 1991a. Galileo, USA(lähedane möödalend) 1990-94a. Magellan, USA(tehiskaaslane-radarkaardistaja) 1998a. Cassini, USA(lähedane möödalend) Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit)."Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega."Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel
ole. Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud. Selle põhjuseks võib olla loodete mõju, kuid päris kindel see ei ole. VEENUSE UURIMINE Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal Venera 7 1970. aastal. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 19901994 orbitaaljaama Magellan tehtud mõõtmised (täpsus 120300 meetrit). PILT 2 Veenuse reljeef Venera 10, Venera 14, Vega 1 ja Vega 2 maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. Vega 1 ja Vega 2 maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade Venera 9 ja Venera 10 pildid näitasid jämedateralisel pinnasel
Veenus on armastuse ja ilu jumalanna ning arvatavasti nimetati planeet sellepärast nii, et ta oli heledaim antiikrahvaste poolt tuntud planeet. UURIMINE Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" aastal 1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel
PINNA TEMPERATUUR Temperatuur planeedi pinnal on 480 °C. See ei muutu öö ja päeva vaheldumisel, kuna atmosfäär on väga tihe ja see peegeldab peaaegu kogu soojuse Veenuse pinnale. VEENUSE UURIMINE Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. aastal. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud. "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega.2012.aastal tiirleb Veenuse ümber Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) missioon Venus Express. Missiooni läbiviiv rakett saadeti kosmosesse 2005. aasta novembris ning Veenuseni jõudis see 2006. aasta aprillis. Missiooni eesmärgiks on jälgida Veenuse atmosfääri, mõista selle kui ka üldiselt
hoopis teise iseloomuga kui Kuu või Merkuuri pind. Kui vaadelda Veenust telekoobist, siis näeme planeedi sirbil mitmesuguseid laike. ( P.Popov, K.Bajev, B.Vorontsov-Veljaminov, R.Kunitski. Astronoomia ) Veenuse uurimine Väga põhjalikult on Veenust uuritud kosmosest . Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on Veenuse pinnaehitust on uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit) Esimene kosmoselaev, mis külastas Veenust oli "Mariner 2" 1962 aastal. Veel on Veenust külastanud enam kui 20kosmoselaeva, kaasa arvatud Pioneer Venus ja Vene Venera7 ( esimene kosmoselev, mis maandus võõrale planeedile), ning Venera 9, mis saatis Maale esimesed fotod Veenuse pinnast. Üsna hiljuti kaardistas Veenuse orbiidil liikuv USA kosmoselaev Magellan radari abil Veenuse pinda (üleval). ( http://et.wikipedia
süsihappegaas (96.5%), ülejäänu on lämmastik. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub, pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. 8.Mida teatakse Veenuse pinna ehitusest. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-94 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120 - 300 m). Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga, madalamad alad ("ookeanid") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega); Mandrilaamade liikumisele tüüpilised elemendid siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse kõrgemast temperatuurist tingitud tahke pinnakihi (Veenuse koore) väiksemat paksust ja suuremat painduvust. Veenusel on tuhandeid vulkaane, millest osa võivad olla aktiivsed.
Veenuse uurimine Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid
enamuse planeedist hõlmab sulakivimist ümbris . Viimased tulemused Magellan'i andmetelt näitavad, et Veenuse koor on tugevam ja paksem kui on eelnevalt oletatud. Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit)."Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega."Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive
Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks 3 Veenuse uurimine Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid
helikopterist meeskonnamooduli juurde päästemeeskonna ujujad, kes aitasid astronautidel selga panna bioloogilise kaitse ülikonnad ning siirduda päästepaati. Ja siis ootas Apollo 12 meeskonda ees pidulik vastuvõtt lennukikandjal Hornet ning üle kahenädala pikkune karantiin (karantiin lõpetati pärast Apollo 14 ekspeditsiooni, kui Kuu steriilsus oli lõplikult kinnitust leidnud). Peale lendu oli Apollo 12 meeskonna liikmete elutee erinev. Charles Conrad sai orbitaaljaama Skylab esimeseks komandöriks ja osales selle väljalennutamisel tekkinud rikete remondis. Lahkudes NASA-st 1973. aastal, töötas ta televisioonikompaniis ja suures aerokosmilises firmas. 1999. aastal tegi ta mootorrattaga sõites avarii ja suri haiglas vigastustesse. Ta oli 69-aastane. Alan Bean lendas samuti Skylab-l, aga teises meeskonnas. Ta oli dublööriks Soyuz-Apollo projektis, kuid kosmosesse ta ei lennanud. Ta lahkus NASA-st 1981
annaabi.ee 
