Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli aastal 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Ta tegi kindlaks Andromeeda udukogu ( meie Linnutee naabergalaktika) kauguse (450 000 parsekit [1 valgusaasta= 0,3 parsekit). See oli esimene Galaktikavälise objekti kauguse õige määramine. Ernst Öpik on tegutsenud ka helilooja ja pianistina. 1936. aastal avaldati
Protsess võtab aega 100 000 kuni 100 000 000 aastat. Tähe elukäik Vesiniku liitumine heeliumi aatomi tuumadeks kestab 0,1-100 miljardit aastat. Tekivad ka suuremate aatommassidega aatomid (Na, Ba), kuni vesinik on otsas. Kaasneb üha suuremate osakeste koondumine ning tõuseb temperatuur, selle tõttu välised kihid paisuvad ja täht muutub suuremaks ja punasemaks. Sellist tähte nim punaseks hiiuks. Oletatakse, et Päike paisub 4,5 miljardi aasta jooksul kuni Maa orbiidini st 150 000 000 km igas suunas. 100 000 000 000 Kelvini juures pekas hakkama liituma heeliumi aatomite tuumad kuni Ni ja Fe aatomite tekkeni. Selle käikus suureneb sees temperatuur veel 10 korda, mille järgselt võib peale punase hiiu staadiumit toimuda kaks võimalikku tähe surma: 1) suure massiga tähed plahvatavad supernoova 2) väiksema massiga tähed tõmbuvad kokku valgeks kääbuseks
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil. Lõi 19181922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi
üsna vähe. Hüperhiiud tekivad väga harva, kui nende tekkeks on olemas väga suur kogus küllalt tihedat gaasi või sulab tähetekkepiirkonnas kokku mitmeid väga massiivseid just sündinud tähti. Meie Galaktikas on neid teada kümne ringis, lähemates galaktikates kokku veidi rohkem. Üks astronoomidele tuntud hüperhiid on Maast 5000 valgusaasta kaugusel asuv VY Canis Majoris täht. Kui seesama täht asuks Päikese asemel, ulatuks selle välispind Saturni orbiidini. Hüperhiid on ka maailma heledaim täht sinine hüperhiid R136a1, mis on ka teadaolevalt kõige massiivsem täht. R136a1 avastati juulis 2010, Sheffieldi ülikooli teadlaste poolt. Tuntuim punane hüperhiid on VY Canis Majoris, mille raadius on 2,7 miljardit km. Tegu on suurima teadaoleva tähega. Varaseimad teated Canis Majorisest pärinevad juba 1801 aastast. Teadlased on kindlasks teinud, et tegu on väga ebastabiilse tähega, mis tõenäoliselt hävineb
kääbuseks.) Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Öpik lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit). See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine,
jäänuseid mitmesugust teiste tähtede tolmust. Päike on praegu dünaamilises olekus, kus tsentrisse suunatud gravitatsioonijõud on tasakaalustatud kiirgusest põhjustatud väljapoole suunatud survega. Kui vesinik tuumas lõppeb, siis saavad ülekaalu gravitatsioonijõud, mis suruvad tuuma veel rohkem kokku ning rõhk ja temperatuur tõusevad sedavõrd, et Päikese välimised kihid hakkavad paisuma ja Päikese raadius suureneb- temast saab punane hiid. Lõpuks jõuab Päikese paisumine Maa orbiidini ning Merkuuri ja Veenuse järel neelab Päike Maa, mille tagajärjel muutub meie koduplaneet auruks. Kergeks lohutuseks loodavad teadlased, et Päikese massi vähenemise tagajärjel tema gravitatsioonijõud Maale nõrgeneb, mis tõttu Maa orbiidi raadius kasvab. Edasise temperatuuri kasvu tõttu heidetakse Päikese välimised kihid kosmosesse päikesetuule näol, millest moodustub nn planetaarne udukogu. Päikesest saab valge kääbus, mis jahtudes muutub pruuniks ja lõpuks mustaks kääbuseks
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisel heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel olev tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil. Lõi 1918-1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle
[4] Öpiku kõige tähsamaks panuseks teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. [1] Henrik Koppel Henrik Koppel sündis 29. detsember 1863 aastal Tõnukülas ja suri 14. detsember 1944 Tallinnas. Ta oli
tuumas). Nagu Maad ja teisi magnetväljaga planeete, ümbritseb ka Jupiteri magnetosfäär - ala, kus selle magnetvälja mõju domineerib seal olevate laetud osakeste üle. Vaatamata nimetusele pole magnetosfäär kunagi kerakujuline, sest päikesetuul ehk Päikeselt lähtuv laetud osakeste voog „puhub" magnetosfääri piklikuks. Jupiteri magnetosfäär on tohutu - nagu näitavad automaatjaamade uuringud, ulatub selle väljavenitatud osa, nn magnetsaba, Saturni orbiidini ja kaugemalegi. Magnetosfääris relativistlike kiirustega liikuvate elektronide tihedus on nii suur, et esimesena ja liiga ettevaatamatult Jupiterist möödunud Pioneer 10 ja 11 said niisuguse põntsu, et nende mõningad komponendid läksid rikki! Laetud osakeste liikumisel magnetväljas tekkiva raadiokiirguse põhjal Jupiteri magnetväli 1950. aastate keskel avastatigi. Magnetväli suunab laetud osakesed Jupiteri pooluste piirkonnas sealsesse atmosfääri, mille
1938 avaldas Öpik uurimuse tähtede evolutsioonist, mis võib olla kõige tähtsam panud tema poolt teadusesse. Ta arutas selles, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisel heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aasta pärast hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil. 19181922 aastatel lõi Öpik spiraaludukogude ( galaktikate ) kauguse määramise meetodi
tähti. Meie Galaktikas on neid teada kümne ringis, lähemates galaktikates kokku veidi rohkem. Taoliste tähtede läbimõõt võib küündida 2000 Päikese läbimõõduni ja üle selle. Mass võib aga ulatuda vastavalt 200500 Päikese massini. Üks astronoomidele tuntud hüperhiid on Maast 5000 valgusaasta kaugusel asuv VY Canis Majoris täht. Kui seesama täht asuks Päikese asemel, ulatuks selle välispind Saturni orbiidini. Hüperhiidude pinnatemperatuur sõltub tähe spektriklassist, kõige kuumematel võib see ületada 35 000 K, kõige külmematel võib olla vaid 3500 K. Heledused küünivad kuni 40 miljoni Päikese heleduseni. Kuna tähe evolutsiooni kiiruse määrab põhiliselt tähe mass, on selliste tähede eluiga väga lühike, vaid 13 miljonit aastat. Peale seda lõppevad termotuumareaktsioonid ja toimub eriti suur supernoova plahvatus, mille tulemusena jääb järele must auk.
annaabi.ee 
