libedikust värsikeevitaja Trissotiniga(Ingmar Jõela), keda eelnimetatud naised ülistasid. Moliere'ile oli omane kirjutada näidendeid värsis. Nii on ka see teos edastatud värsilisel kujul ja see oli väga paeluv. Oli väga huvitav ning süvenema panev kuulata erinevaid sõnamänge nii usutaval ja arusaadavalt kujutatuna nagu seda tegid lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased. Sellel on oma osa ka kindlasti teose prantsuse keelest eesti keelde meisterlikult tõlkinud Ants Orasel. Etenduse humoorikaim stseen oli luuletaja Trissotini koos teda jumaldavate naiste ja tütre Henriette'iga. Samal ajal kui leedid teda ülistasid ja igat tema kirjutatud soneti rida mitmeid kordi kordasid, siis noor Henriette pidas nende üle vaikselt naeru ning parodeeris Trissotini liigutusi. Lavale ilmus ka õpetlane Vadius(Jan Teevet), kes kreeka keelt oskas, kuid kes üllatuseks tegi Trissotini loomingut maha.
vastu õhinal!". Koidula toob kevades välja inimlikke omadusi võrreldes neid kevade enda iseloomulike joontega. Kevade on sala tulnud, Tulnud hoopis salaja: Hiilgva' toomingate ladvas Aia ääres kiigub ta! Lahkeil silmil seisab Haljal orasel, Liigub liblikate Siidsiibadel Kevade, kevade Jälle tuli tagasi! ... Kevad on mõlemale luuletajale ilus aeg. Suvest pole väga palju juttu. Liivil on suvest küll palju luuletusi, kuid mulle on jäänud tunne, et see soe ja päikeseküllane aeg on mõlemal
elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid tundeid edasi antud Koidula luuletuses "Ja õues on kevade". "Miks, süda, nii valjusti tuksud? / Vait, vait, ära värise! / Nad leinalaulu sull' laulvad, / Ja õues on kevade." Kevad tuleb tihti nii, et õieti ei saa arugi, kui see juba käes on. "Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja: / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!". Lihtsalt ühel hetkel märkame, kuidas mõned lilled on juba õitsema hakanud ja lumigi täielikult sulanud. Järsku on puud lehtes, ilm soe ning suvi saabumas. Samal teemal on ka Juhan Liivi luuletus "Tulen, tulen!". "Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda. / Hüüti õhus üleval: / kuulen, kuulen! / Mina tulen kevade - / tulen, tulen!" Temagi räägib siin sellest, et kõik tuleb
,,Liiri-lõõri lõoke, kus su kulla pesake?" ,,Pesa mul pikas põllupeenras, väriheina varte varjul, kesaheina keske`ella!" ,,Miks sina, lõoke, linnukene, talvel meil ei taha olla, lumehangel lõõritada?" ,,Talv on tuisand terakesed, seemned ajand hange alla, putukad peitu on pugenud nälg tuleb nokka näpistama! Kui tuleb kullane kevade, kui tuleb sume suvekene, siis ma tulen, laulan jälle, siis ma laulan lastelegi, pajatan peremehele: ,,Peremees, peremees, hiir orasel, hiir orasel! Kus orasel, kus orasel? Siin orasel, siin orasel! Ja suur, ja suur!" " q Lõokene Johannes Käis Siidikera, niidikera, sirts, sirts, sirr... Siidikera, niidikera, siidikera, niidikera, sirts, sirts, sirr... Lõokesest lastekirjanduse kogumikes: 1. Lõoke, J. Oro, lk. 83. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 2. Lõoke, Heljo Mänd, lk. 92. Rohupäike. Tallinn: Eesti Raamat 1986 3. Lõoke, Ellen Niit, lk. 214. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 4
teisiti. ︎Mastaabid linnas ja maal on erinevad! Maal algab kodu piir krundipiirist, mitte välisukse tagant! Õuealale, aeda, istandikku, jm. võib võõras minna ainult kindla põhjendusega, näiteks selleks, et küsida luba kalapüügiks, joogiveevõtuks, pikemaks telkimiseks, lõkketegemiseks jne. Põllumajanduslik maa – heinamaa, põld, karjamaa... Ei ole lubatud liikuda külvil,orasel,viljas,istandikus ja mesilas; samuti kohas, kus liikumisega võidakse tekitada omanikule kahju, kuigi puudub piire või keelav tähis. Suvel tuleb põldude vahel liikuda piki põllupeenart või mööda kuivenduskraavi kallast. ︎Ära roni alale, mida maaomanik aktiivselt kasutab, sh hoonetevaheline ala, ära häiri kodurahu ega riku omandit! Liikumine – veekogud Avalik kasutamine: suplus, veesport, veel ja jääl liikumine, kalapüük
tähistusega, siis on vajalik selle läbimiseks omaniku luba. Ainult karjamaa tarastamiseks ehitatud lihtsat karjaaeda ja varisenud aeda piirdeks ei loeta. Maaomanikud või muud maavaldajad ei või keelata kaaskodanike liikumist avalikel ja avalikuks kasutamiseks määratud maadel, teedel ja veekogudel, samuti jääl ning kallasrajal. Talvel võib jääl liikumist keelata või reguleerida Päästeamet. Igaühe liikumine ei ole siiski lubatud külvil, orasel, viljas, istandikus ja mesilas, samuti kohas, kus sellega võidakse tekitada omanikule kahju, kuigi alal puudub piire või keelav tähis. Suvel tuleb põldude vahel liikuda piki põllupeenart või mööda kuivenduskraavi kallast. Kõikidel avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on igaühele kasutamiseks avatud vähemalt 4 m laiused kallasrajad. Laevatatava veekogu ääres on kallasrada vähemalt
annaabi.ee 
