kliimaga regiooni. Ka siin on karmid talved, ent naaberalaga võrreldes jahedamad suved, sest soode ja veekogude rohkuse tõttu kulub palju päikesekiirgust vee aurustamiseks.(galerii) (estonica) Pinnamood ja aluspõhi Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest. Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga. Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning voored. Aluspõhja moodustavad kesk-ordoviitsiumi setted.(estonica) Taimkate Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Kõige sagedasemad liigid on mänd, kuusk, haab, lepp ja tamm. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, ülane, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik.
Sellisel aluspõhjal on välja kujunenud eriline territoorium: Alutaguse metsade- ja sooderikas ning väga hõreda inimasustusega loodusmaastik. Naaberaladest valdavalt madalam (vaid 30 40 m üle merepinna) Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest. Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga. Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning voored. Alutaguse suuremaid kuhjevorme on IisakuJõugaIlluka oosideahelik. 21 km pikkune kirde edela sihis orienteeritud vallseljakute rida on üsna keeruka ehitusega. Kõrgeim on edelaots Tärivere mäega (94 m üle merepinna). Jõuga ümbruses jaguneb oosidesüsteem mitmeks paralleelseks
Maakonna lõunaosa ilmestavad Türi väikevoorestik ning Kabala kandi männimetsad ja põlislaaned. Maakonna loodeosas asuv Kõrvemaa on suuremalt osalt soostunud tasandik. See piirkond on praeguseni ka kõige vähem inimtegevusest puudutatud maakonna osa. Seda peegeldab ka Kõrvemaal asuva Albu valla elanike arvu ja pindala suhe: asustustihedus on kõigest 5,5 elanikku ruutkilomeetri kohta. Sealse pinnamoe muudavad vaheldusrikkamaks voored, otsamoreenid, mõhnastikud ja oosiahelikud, mida kohalik rahvas ka väljamägedeks kutsub ning mida Järvamaa ning Albu kandi kuulsaks kirjutanud Anton Hansen Tammsaare kirjeldas järgmiselt: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas... Albu valda jääb ka 106,5 meetrini merepinnast ulatuv Valgehobusemägi. Järvamaa on suhteliselt õhukese pinnakattega ja tugevalt karstunud. Suuremad karstialad jäävad JärvaJaani valda (Kagavere Kuksema), Ambla valda (Lüsingu), Türi valda (Kurla) ja Kareda valda.
Viru lavamaa- Harju lavamaaga sarnane Viru lavamaa paikneb võrdlemisi kitsa ribana Loobu jõest Narva linnani. Lavamaad piiritlev paekallas on siin sirge, ilma klindilahtedeta ja kogu pikkuses pinnamoes väga selgelt märgatav. Kesk-Eesti tasandik- Kesk-Eesti tasandik hõlmab mandri-Eesti keskosa. Pinnamood on küllalt tasane, kohati esineb madalaid voorjaid künniseid, näiteks Põltsamaa ümbruses. Pandivere kõrgustik- Pandivere kõrgustiku lainja pinnamoega maastikku ilmestavad metsased oosiahelikud ja kõrgustiku äärealadel paiknevad mõhnastikud[3] 7 Lääne-Eesti maastikuvaldkond Hiiumaa- Lisaks nimisaarele kuulub sellesse maastikurajooni veel Vormsi ja teised Hiiumaad ümbritsevad saared. Hiiumaale on iseloomulikud merelised pinnavormid: mereliivadest koosnevad tasandikud, rannavallid, luited ja rannaastangud.
Eestis Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Ugandi ehk KaguEesti lavamaa. Harju ja Viru lavamaa 3070m kõrgused lubjakivi platood. Ugandi lavamaa 40100 devoni liivakivi platoo. Tasandikud on valdavalt mõne meetri paksuse moreenkattega ja need paiknevad peamiselt Eesti keskosas. KeskEesti ja VaheEesti tasandik. KastEesti tasandik (6080m) lainjad moreentasandikud. VaheEesti tasandik (5090m) sooderikas, arvukad oosiahelikud Madalikud on kuni 50m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üleujutud. Maa kerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks kõrgustikest ja lavamaadest hiljem. Suurimad: Soome lahe ranniku, LääneEesti, Läänesaarte madalik. PõhjaEesti rannikumadalik kitsas, enamasti 20m üle merepinna, aluspõhjalised kõrgendikud (Toompea). LääneEesti madalik suurim madalik Eestis, 1030m, kõrgeim 50m.
Settekuhjatiste kohal kujunesid aga kõrgendikud – mõhnad oosid ehk vallseljakud - vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid. Eestis on nad kuni 35 m kõrged, 60-80 m laiad ja kuni 420 nõlvakaldega. Oosid koosnevad vooluvetes settinud põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest ning kohati ka munakatest, mille vahelt peenem materjal on välja uhutud. Üksteisele järgnevad oosid moodustavad oosiahelikke Morfoloogialt, siseehituselt ja setete koostiselt sarnased oosiahelikud moodustavad kujunemiskäigult tervikliku oosistiku, kujunemisloolt erinevad üksteisele järgnevad oosistikud moodustavad litomorfogeneetiliselt heterogeense oosistu.Oosid on tekkinud mandrijääs esinenud avalõhedes, jääsisestes tunnelites, mandrijää pinnal olnud voolusängides või jääserva esiste deltakuhikute liitumisel. Oma lõpliku kuju said nad alles pärast ümbritseva jää sulamist. Jääseinte sulades valgus eelnevalt
annaabi.ee 
