seni kui pole paremaid inimesi. Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Platon kunstikäsitlus Platon on kujutava kunsti ja eepilise luule suhtes kriitiline, kuna sellel on tema arvates liiga otsene mõju inimese hingele. Platoni arusaam on, et kunst seisneb või peaks seisnema asjade jäljendamises, st nende võimalikult realistlikus kopeerimises, kuid on kaheldav, kas Platon kunsti niimoodi mõistis, kuna Platon räägib pigem kunsti ontoloogilisest väärtusest ning staatusest kui selle valmistamise tehnikast. Platoni teosed Filosoofiline pärand Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde. Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete
Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks. See on üks mõte Berkeley ,,Inimtunnetuse printsiipide" esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes'ilt ja Locke'ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda sõnastas Anselm, teine, mis väitis, et meie ideed ülimast olendist ei saanud luua keegi peale Jumala enda ja seega peab Jumal olema selle pannud meie mõistusse, et võiksime tunda loojat ja jõuaksime arusaamisele, et mõistuse õige kasutamise abil võime jõuda tõeni. Berkeley väitis, et universum on olemuselt pigem vaimne kui materiaalne, ent see ei tähenda Berkeley arvates, et väljaspool meie taju midagi ei eksisteeriks, sest Jumal
Saan kahelda vaid olemas olles. Väljaspool kahtlust on enda olemasolu! 9. Jumala olemasolu Vaatleb Jumala ideed. Strateegia: tõestada Jumala olemasolu ja siis toetuda Jumala omadustele, näidata, et välismaailm on põhijoontes selline, nagu ta ilmneb. Jumal ei ole pettur! Jumala olemasolul on keskselt tähtis koht, kuid teda ei huvita Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel. Descartes esitab oma versioonid kosmoloogilisest ja ontoloogilisest jumalatõestusest: Jumala olemasolu on võrreldav mu enda olemasoluga, mõlemad eeldavad logiliselt välismaailma olemasolu. Inimene on suhtes endast millegi täiuslikumaga. Kuna Jumal ei peta mind - Jumala täiuslikkuse tõttu on see võimatu - on minu selged ja täpsed muljed paratamatult õiged. Kõik see, milleni ma oma mõtetes selgelt ja täpselt jõuan, on kahtlemata tõsi. Jumal on olemas, ta on täiuslikem olend, kõik mis
Õigluse mõiste on seotud emotsioonidega ja subjektiivsusega. Eelnevast tulenevalt on õiglus eelkõige abstraktsioon. Õigluse mõiste kasutamine erinevates valdkondades tingib „õigluse“ kui uurimisobjekti esinemist neljas erinevas tähenduses: õiglus kui situatsioon – täpne tähendus „õiglus“ õiglus kui loomus – õigluspärasus õiglus kui omadus – õiglane õiglus kui väärtusstandard – õiglusidee Tammelo lähtub ontoloogilisest vaatenurgast ja leiab, et kõik neli võivad esineda objektidena: näiteks omadus õiglane võib olla filosoofilise uurimuse objektiks, õigluspärasus poliitilise tegevuse objektiks, õiglus hageja mõttetöö objektiks ning õiglusidee kultuuriajaloolise huvi objektiks. Õiglus – on liitmõiste, sest eeldab sotsiaalses suhtes vähemalt kahte isikut – sotsiaalne side. Õiglus – on üldmõiste, mis mahutab eneses piiramatult sotsiaalseid situatsioone
Platonile omistatakse etteheide kunstile, mis ütleb, et kunstiteos ainult jäljendab asju, mis jäljendavad jumaliku looja valmistatud asju, mis jäljendavad ideesid, mistõttu kunstiteos on tõest kolme astme võrra eemal. Tavaliselt räägitakse siinkohal Platoni arusaamast, et kunst seisneb või peaks seisnema asjade jäljendamises, st nende võimalikult realistlikus kopeerimises, kuid on kaheldav, kas Platon kunsti niimoodi mõistis, kuna Platon räägib siin pigem kunsti ontoloogilisest väärtusest ning staatusest kui selle valmistamise tehnikast. Tõenäoliselt ei heida Platon siiski kunstile ette vähest seost reaalsusega, vaid pigem puudujääke ideaalsuse osas. Platonil on selle kõrval ka n-ö positiivseid käsitlusi kunstist, nt määratleb ta mõõtmise ja mõõdupära erinevuse kunsti puhul, räägib teadvast ja teadmatust jäljendamisest, käsitleb nii filosoofiat kui kunsti mõlemat inspiratsioonil põhinevana- lisaks muule on ta ise
Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks. See on üks mõte Berkeley ,,Inimtunnetuse printsiipide" esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes'ilt ja Locke'ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda sõnastas Anselm, teine, mis väitis, et meie ideed ülimast olendist ei saanud luua keegi peale Jumala enda ja seega peab Jumal olema selle pannud meie mõistusse, et võiksime tunda loojat ja jõuaksime arusaamisele, et mõistuse õige kasutamise abil võime jõuda tõeni. Berkeley väitis, et universum on olemuselt pigem vaimne kui materiaalne, ent see ei tähenda Berkeley arvates, et väljaspool meie taju
1 Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2005 d) juhuslik on paratamatu nähtuse esinemise konkreetne viis. Öeldust selgub, et juhuslikku nähtust on interpreteeritud nii gnoseoloogilisest (tunnetuse) kui ka ontoloogilisest (olemise) aspektist. Loogika seisukohalt ei oma kumbki nendest olulist tähtsust. Loogika ei arutle selle üle, mis maailmas tegelikult toimub ja kas seda on võimalik adekvaatselt mõista. Loogika ülesandeks on konstrueerida võimalikult täiuslikum ja süsteemsem arutluse vorm, mis rahuldaks inimest kommunikatiivsest aspektist. Juhuslik tunnus iseloomustab mõiste sisu ebapüsivast, muutuvast küljest. Suure abstraktsusastmega mõistel (kategoorial) puudub juhuslik tunnus. Näit.,
kuid kuivõrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult vihjab Sokrates sellele, et ta peab sofiste petisteks. 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Niisiis distantseeris Sokrates end juba väljakujunenud filosoofia-vormidest. Thalese tüüpi filosoofiast eristas teda käsitlusvaldkond – erinevalt sedalaadi filosoofide poolt valdavalt käsitletud ontoloogilisest problemaatikast, ütleb Sokrates end olevat kogu elu tegelenud eetiliste küsimustega. See lähendas teda sofistidele, kuid viimastest eristas teda käsituslaad ja ka tulemused, millele ta nende küsimuste üle arutlemisel jõudis. Filosoofia ajaloos on traditsiooniks kõnelda just Sokratesega seoses “antropoloogilisest pöördest” Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Too pööre seisnes selles, et kui varasema teoreetilise mõtlemise
annaabi.ee 
