Tartu ülikool (1894-1898), õigusteaduskond, lõpetas õigusteaduse audoktori kraadiga 96. Omski jalaväepolk Pihkvas, sai lipniku aukraadi Ametipostid(1) Advokaat Jaan Poska abiline (1900) Toimetas ja andis välja ajalehte ,,Teataja"(1901- 1905) Tallinna linnapea abi Tallinna linnapea kohusetäitja Tegi kaastööd ajalehtedele (Soomes) Tegutses ajalehte ,,Tallinna teataja", naases poliitikasse Tegeles aktiivselt omavalitsusreformiga Osales Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises (1917) Ametipostid(2) Järvamaa saadikuna kuulus Eesti maapäeva liikmete hulka ning ta valiti Eesti maavalitsuse esimeheks Temast sai Eestimaa päästmise komitee esimees (19.02.1918), juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese ajutise valitsuse moodustamist, oli ministrite nõukogu esimees ja siseminister Pea- ja sõjaminister (Vabadussõja algul)
Eestisse naasmist andis Päts ennast ise üles ning ilmus suvel Tallinna ringkonnakohtu-uurija ette. Ta vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910 "Krestõ" vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebru- aril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja Riigikogusse
ning ilmus suvel Tallinna ringkonnakohtuuurija ette ja vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. Aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks
Kõik arvasid, et seal ta tööd ei saa, kuid nad eksisid. 1900 aastal asus Päts tööle Jaan Poska abilisena. Töö Poska advokaadibüroos vältas vaid umbes aasta. 1901-1905 andis ta välja ajalehte ,,Teataja". Pätsil õnnestus kaasa tõmmata noori radikaalselt mõtlevaid suleseppi, kellest hiljem said tuntud Eesti kirjanikud või poliitikud. ,,Teataja" esimese numbri ilmumine 10.novembril 1901 äratas ülemaailmset tähelepanu. Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis Valitsuse poolt kinnitati. 19.veebruar 1918 sai temast Päästekomitee esimees. Konstantin Päts oli Eesti esimene president. Eesti tuntud riigimeeste hulgas on kahtlemata üheks suur- kujuks Konstantin Päts. Ta pidas pikki aastaid võitlust võõraste võimudega Eesti vabaduse eest. Tema juhtimisel loodi Eesti Vabariik. Elulugu ja isikliku elu sündmused on tihedalt läbi põimunud Eesti vabadusvõitlusega ja iseseisvuse saamislooga ja Eesti riigi
omavalitsus- ning agraarküsimustes. 1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ (vangla)s 19101911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Pääste Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti
1910.a. viidi K. Päts Peterburi " Krestõ" vanglasse. Siin sai keeli õppida, raamatuid lugeda, artikleid kirjutada. Sel ajal suri naine Helma tiisikusse. Riigi korrakaitse erinõukogu keelas Pätsil elada Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Tänu J. Poska tutvustele sai K. Päts pärast 6.aastat Eestisse tulla. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast
kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes. 1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas 19101911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe ,,Tallinna Teataja" toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolsevike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis
Kaks aastat hiljem ehk 1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas ehk 1910–1911. Kui 1911. aastal Päts vabanes, töötas Ta ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetajana ning läks tagasi poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga, mis Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917. aastal oli Tallinna politsei ülem ja siis osales veel Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kus sai kuuluda Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning kus Ta valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast riigipööret oli Päts kuu aega vangis. Kuid peale vangisistumist sai 19. veebruaril 1918 temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti
annaabi.ee 
