rännakuid tarvitati Hiinas toiduks tatra-, riisi-, nisu- ja sojanuudleid. Itaalia 16. sajandi ajaloolaste väitel leiutanud täidetud pastaroa aga keegi itaalia talunaine. Kuigi andmed pasta tõelise päritolu kohta on jäänud ähmaseks, teatakse täpselt, et selle tööstuslikku valmistamist alustati Napolis 15. sajandi hakul. Populaarne toit sai pastast aga alles 19. sajandil, mil tänu selle kuivatamise tehnoloogia väljatöötamisele paranes oluliselt pasta säilivus. Pasta omalaadsest välimusest tuletati pastale ka nimi - itaaliakeelne spagett tähendab otsetõlkes nöörijuppi, pasta aga tainast üldse. Pasta on spagettide, makaronide, nuudlite jt. üldnimetus. On olemas kahte tüüpi pastat: värske pasta ja kuivatatud pasta. Läänepoolkeral valmistatakse kvaliteetset pastat kõvateralise durumnisu jahust, mis on valgurikas, sisaldab rohkesti gluteeni (liimvalgu koostisosa) ja suhteliselt vähe tärklist. Kõva nisu jääb jahvatamisel kergelt
ning miks ei paisku planeedid tsentrifugaaljõu mõjul päikesest eemale vaid püsivad selle ümber. TEISED TEADUSHARUD Lisaks kõigele muule arenes 17.sajandil kiiresti ka meditsiin ning seda tänu põhjalikumale inimkeha uurimisele. Inglane William Harvey, esitas 1628.aastal tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis verd ringi jagab. Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723) kasutusele mikroskoobi. selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid. Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele (1742-1786) jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid koosneb erinevatest gaasides, sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier
ning miks ei paisku planeedid tsentrifugaaljõu mõjul päikesest eemale vaid püsivad selle ümber. TEISED TEADUSHARUD Lisaks kõigele muule arenes 17.sajandil kiiresti ka meditsiin ning seda tänu põhjalikumale inimkeha uurimisele. Inglane William Harvey, esitas 1628.aastal tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis verd ringi jagab. Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723) kasutusele mikroskoobi. selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid. Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele (1742-1786) jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid koosneb erinevatest gaasides, sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier
Ehitusmaterjalidena on kasutatud vundamendis monteeritavat raudbetoonid, seinad on valmistatud monteeritavast raudbetoonist, väikeblokkist ja tellisest. Katusel on kasutatud ka monteeritavat raudbetooni ja rullmaterjali. Avatäidetena võeti kasutusele algselt puitraamiga aknad ja ukse, kuid kahjuks on enamus praeguseks hävinud. Välisseinaviimistluses on kasutatud terrasiitkrohvi. Postmodernism 1970. aastate omalaadsest puntrasolekust leiti väljapääs postmodernismi kujul. Stiililine kirevus, tolerantsus erinevate mineviku- ja tulevikutõlgenduste suhtes ning teoreetiliste püüdlustega haakuv kujundiloome sobis kenasti küpsust, aga ka elitaarsust ihkavatele disaineritele ja vastas samal ajal muutunud tööstusmaastikule, mis juhindus päev-päevalt aina enam suuremat paindlikkust ja kiiremat muutumist nõudva tarbija soovidest. Venna maja
Silmitsi seistakse küsimusega allikatest ja nende usaldusväärsusest ning tsensuurist (sh. enesetsensuurist), samuti vajadusega langetada otsus, milliseid analüütilisi kategooriaid (venestamine, vastupanu, konformism-nonkonformism, topeltmõtlemine jms.) nimetatud perioodi uurija oma töös rakendab (Annuk 2003: 14–15,18–26, 29– 30). Teatri ja ühiskonna vahekorraga seoses aktualiseerub kas või vastupanu mõiste. Pole põhjust kahelda väites teatrist kui omalaadsest vastupanuliikumise vormist: teatrilavastused ja laulupeod toimisid tõepoolest pea ainsate rahvast vabatahtlikult ühendavate, vahetut ühistunnet tekitavate foorumitena (Tormis 1995: 289) ning neid kunstiavaldusi oli võimudel palju keerukam tsenseerida kui näiteks kirjasõna, kuna lavatekst ei realiseeru „mitte mingis ainsas lõplikult antud vormis, vaid vahetult andmata invariandi ümber kujunevate variatsioonide summana” (Lotman 1990: 205– 206). Teisalt pole
Hobune on eluski liikuja, st. veo- ja sõiduloom, nii on tal ka mõistatustes (tihti just ohjata hobusena) tihe seos mitmete liikuvate asjadega, nagu näiteks: (1) laeva ja lootsikuga: Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta; (2) tule ja suitsuga: Hobu tallis, saba räästas; (3) jõega: Hall hobune, rohelised aisad; (4) veskiga: Neli hobust, ühed ohjad; (5) vokiga: Hobu jookseb, liha väheneb. Veel võib mõistatustes kõnelda omalaadsest "kauge hobuse" kujundist, mille kaudu antakse edasi muljeid mitmesuguste ilmastiku- ja taevanähtuste kohta: nt. Hobu hirnub Hiiumaal... tähendab müristamist, mujal maal rakendatav hobu aga vikerkaart. Lambad, oinad, talled seonduvad samuti mõnede kujundistereotüüpidega. Oinas või lammas tatsutab ~ tantsib külatänaval mitmetes mõistatustes, mis meenutavad paari värsi pikkust regilaulujuppi ja on tähenduselt väga mitmekesised: Kena oinas, keigud sarved, tantsib külatänaval
annaabi.ee 
