anonüümselt nii, et keegi ei saa iial teada, kes seda või teist kirjutanud on. Just anonüümsus ongi see, mis õhutab inimesi avaldama mitte tõeseid fakte ja negatiivseid mõtteid. Anonüümsust on hakatud kuritarvitama. On ka inimesi, kes ei kuritarvita sõnavabadust. Sõnavabadus tähendab oma mõtete, tunnete ja tegude väljendamist ilma, et peaksime kartma karistada saamist kuid on ette tulnud ka omakohust. Üks juhtum, mis sokeeris kogu maailma, leidis aset 7. jaanuaril 2015 aastal. Sel kuupäeval tapeti Pariisis satiirilise nädalalehe Charlie Hebdo toimetuses nende pilapiltide autorid. Ka Eestis on palju pilapiltnikke, keda tegelikult valdab iga päev suur oht ja nagu välja tuleb, on nende igapäevatöö keerulisem, kui arvata oskame.
oleks see kloonitava isiku väärikuse rikkumine, kuna sel juhul poleks ta enam ainulaadne. Igale inimesele on antud elu ning see on tema enda otsustada, kuidas ta seda korraldab. Kellelgi ei ole luba teist inimest midagi tegema sundida ega ka temalt elu võtta. Ebaväärikat kohtlemist näeme tihti filmidest, kus üks inimene piinab või peksab teist,tekitades talle kehavigastusi, samuti kui peetakse omakohust. Omakohus tundub mõnedele inimestele küll õiglane, kuid on tegelikult tohutu väärikuse rikkumine, sest kedagi ei tohi karistada millegi eest omavoliliselt. Selleks on olemas ametlik kohus, kus seaduse rikkujale õiglane karistus määratakse. Tänapäeva ühiskonnas on väärikus seadusega paigas ning iga selle vastu rikkuja saab karistada. Kui veelkord orjadest rääkida, siis vanasti hoiti neid ketis või luku taga ja see oli täiesti normaalne
Juhul, kui kannataja asub ise probleemi lahendama, tavaliselt vägivallaga, ei anna see mingeid tulemusi. Varastatud asja selline käitumine tagasi ei anna ega kellegilt kehavigastusi ära ei võta. Sellist käitumist nimetatakse kättemaksuks. Võibolla aastakümneid tagasi oli see enamuse arvates ainuõige kohtumõistmine, siis tänapäeval on ainsaks õigusemõistjaks vastava haridusega ning Eesti Vabariigi presidendi poolt ametisse nimetatud kohtunik. Omakohust teostades satub ehk endine kannataja ise kuritöö toimepanija rolli, kui leiab, et temal on õigus teise inimese suhtes kasutada vägivalda ning üritada selle läbi olukorda parandada. Sellisel juhul pole tegemist enam kannatajaga, vaid kurjategijaga. Sõltumatu kohtuvõim on seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval kolmas riigivõimu haru. Igas riigis on seadused, mis on koostatud selleks, et reguleerida inimeste omavahelisi suhteid ning käitumist. Sealhulgas on kirja pandud read, mis
Tegelikult on see lihtne, tuleb vaid mõelda meie inimlikkusele, sellele et kõigil on omad head ja halvad, varjatud küljed ning me kõik teeme vigu. Hoolimata meie vigadest, halbadest külgedest ja kõigest muust, me suudame siiski jääda ausaks enese vastu, isegi kui valetame teistele. Iseenda vastu keegi ei saa. Nüüd küll eelmisest küsimusest kõrvale põigates, sooviks teada miks pagana peale on üldse vaja sellist asja nagu omakohust ehk kättemaksu? Miks on vaja midagi, mis toob meis välja varjatud küljed, meie halvad iseloomud? Kas tõesti on meil seda draamat vaja, näitamaks välja et me hoolime kuid seda sellisel jõhkral viisil? Minu teada saab hoolimist igatepidi lihtsamalt välja näidata ja see oleks üdini puhas ning enesestmõistetav. Lihtsalt inimesed ei taipa seda ja võib olla isegi kardavad. Lõpetuseks saab nüüd öelda, olles kõik oma arvamused esitanud, et kättemaks ongi
mainitud II raamatus, 20. peatükis. Lex talionis - see on üks keskseid kättemaksu ideid, mis väljendus juudikristlikes õpetustes. H. Grotius puudutas seda mõistet loomuõiguspraktikast rääkides. Nimelt ta leidis, et lex talionis't oleks olnud võimalik rakendada siis, kui kurjategija sooritas mõrva ning riigis puudus toimiv ja õiglane kohtupidamine.1 Seega võib sellest järeldada, et H. Grotiuse hinnangul oli inimene võimeline tegema läbinägelikke otsuseid st kohaldama omakohust ning tegema vahet heal ja halval. Sellest tulenevalt omakorda järeldub, et H. Grotius ei uskunud elu ettemääratlusesse, mis baseerus Jumala tahtel, vaid inimene ise oli võimeline vastavalt loomusele kujundama enda saatust, sealjuures ka kätte maksma isikule, kes oli tapnud tema lähedase. Ilmselt leidis H. Grotius, et kuna tapmine on kuritegevuse püramiidis kõrgeimal kohal, siis inimene oli võimeline seda tajuma kui
Moraalne on jumalale allumine. Kristlik eetika Kristlik eetika sünnib antiikmaailmas, kus keskkonnaks oli erinevaid mõtteviise. Kristlus on üks suuremaid inimestevahelisi kokkuleppeid ehk eetilisi põhimõtteid. Kristlus on mõjutanud kõiki. Ka Eestit, mis kuulub Lääne protestantlikkusse ruumi. Näiteks 10 käsku selle kohta, mida peab tegema ja mida ei tohi teha. Kristlikus eetikas on põhimõte ,,silm silma vastu" ehk eesmärk on piirata omakohust ja kriitikat teiste suhtes aga enda suhtes mitte. Selle teooria järgi on inimene loomult halb. Kultuuriline relativism Kultuurilise relativismi järgi sõltub hea ja halb moraalne praktika inimvajadustest ja sotsiaalsetest tingimustest. Koht, kus inimesed elavad, paneb kultuurilise relativismi paika. Selles teoorias puudub universalalne ,,peaks", mis on kultuuriti erinev. Moraalsed kombed om
Kui inimest kasvatada nii nagu ta tahab, siis on pahasti. Lapse tahtele allumine absurd. Kui inimest vooruslikult kasvatada, siis sellest kujunevad välja inimese harjumused ja mõistusepärane käitumine. Inimene mõtestab asja enda jaoks läbi. Inimene ei tohi elada liialdustes, vaid peab olema mõõdukas. Vooruseeetika üks kolmest eetikateooriate kimbust, kuidas moraali mõtestatakse. Kristlik eetika 10 käsku (judaism). Silm silma vastu selle printsiibi mõte piirata omakohust, ei tarvitaks suuremat ülekohut endale tehtu üle. Kui keegi lööb vastu paremat põske, siis keera ka vasak ette. Armastagem oma vaenlasi kristlikud väited. Mäejutlus Matveuse evangeeliumi 57 ptk. ,,Enda silmas palki ei näe, aga teisi silmas pindu näed." Eetikateooriad Deontoloogilised eetikad ,,deon" peaks. Lähtub motiivist. Tagajärg halb vbl, tuleb uurida, mis motiiviks oli. Teleololoogilised eetikad tagajärg määrab ära selle, mis on hea. Nt
annaabi.ee 
