Olulisi momente kasvatusest Hiina traditsioonis (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Muusika osakond
Koolimuusika õppekava
Tiina Tinn
II kursus AÜ
OLULISI MOMENTE KASVATUSEST HIINA TRADITSIOONIS
Referaat
Viljandi 2014
Hiina kasvatuse ajalugu on läbi põimunud paljude erinevate muutustega , mis kaasnesid eri dünastiate valitsusaegadega. Hoolimata pidevast võitlusest trooni pärast on aga hiinlased läbi aja truuks jäänud oma iidsetele traditsioonidele ja kommetele. Hiinlaste kultuuris on eriti tugev side olnud loodusega. Nad on näinud alati ka ennast looduse osana – tõsi küll, parima osana loodusest. Kuna mütoloogiline maailmanägemine hingestas kogu looduse, kujunes sellest ka feng shui elukorraldus. Inimene pidi end sulandama looduse positivsetesse energiavooludesse. Looduse ja kasvatuse seost väljendab Konfutsiuse (feodalismiajast, 5. saj eKr, pärit filosoof ja õpetlane) õpetuslik tekst: „Kõike, millega on meid õnnistanud Taevas, nimetatakse Looduseks, allumine loodusele on Kohuse Tee, selle Tee kindlustamist ja säilitamist nõutavas headuses nimetatakse õpetamiseks ja kasvatamiseks.“
Hiinlaste arvates oli nende maa erandlik , nad pidasid seda absoluutse kindlusega kogu maailma nabaks. Hiinlased nimetasid oma riiki Taevaaluseks Maailma Keskpaigaks. Nende arusaamade järgi oli maa ruudukujuline , taevas aga ringikujuline. See osa maast, millele langeb taevaringi projektsioon ongi tõeline Hiina, hiinalik ja kultuurne, nurgad aga olid barbarite asustatud ning seega puudus seal tsivilisatsioon . Maailmaruumi jaotasid hiinlased aga viie ilmakaare järgi ning viie aastaaja järgi. Viiendaks ilmakaareks oli Keskpaigana Hiina ning viiendaks aastaajaks oli Keskpaiga aeg (kindel lõik Hiina kesksuvest). Diplomaatilised suhted ja teiste maade teadussaavutused hiinlasi ei huvitanud ning kõik kes ei tundnud hieroglüüfe ja hiinlaste kombeid olid määratud igavesteks alamateks. Väga oluliseks sümboliks oli ka yin-yang´i ( nais - ja meesalge) tasakaal nii inimeses eneses kui ka kõikides teistes eluvaldkondades. On ka teisi sümboleid nätieks numbrisümbolitest „9“ (kummardused valitsejale või ohverdused ), või Kollane Draakon maailmavalitsejana.
Hiina kasvatuse alusena põimusid kolm religiooni – konfutsianism (tähelepanu keskpunktis oli inimese käitumine ühiskonnas, suhetes endasugustega, inimene kui ühiskonna liige. Olid olemas korraldised Liji, mida tõlgendati kui Rituaali, Kombeid, Tseremooniaid, Etiketti), taoism (inimest ümbritseb pidev muutumine, milles vaid hetketi võib südamega tabada Tõe – kulgeda laskmine) ja budism (lõpmatult liikuv ümbersündide ratas annab inimhignedele üha uusi võimalusi).
Ühiskonna mudeliks oli perekond. Perekond lõi kasvatuse vundamendi, kus jälgiti „ viit pidevust“ - isa pidi jälgima kohustust ja õiglust, ema halastust , vanemad vennad pidid suhtuma noorematesse sõbralikult, nooremad vanematesse lugupidavalt, pojad austama oma vanemaid ja kõiki vanemaealisi inimesi. Valitses esivanemate kultus – vanemad inimesed olid alati olulisemad kui nooremad. Perre soovitigi poegi, mitte tütreid. Pereelu aluseks oli mõistus ja korra järgimine.
Mehe ja naise suhetes mängisid esmajärgulist rolli täpsed ettekirjutused ja keelud.
Isa võim oli absoluutne. Naine oli loodud meest teenima . Naist hinnati poja emana . Oli kombeks ka mitmenaisepidamine, aga üldiselt vähe ja väga rikastes perekondades, sest see oli väga kallis lõbu ning enamasti tuli neis perekondades ette ka palju intriige ja pahandusi, mis eelkõige kurnasid perekonnapead.
Rikastes peredes seoti ja sandistati naiste rindu ja jalgu , sest kõik pidi olema kaunis, peen, sile ja väike. Naise nägu maaliti nagu portselanist maski. Naised elasid suletud elu, kuid võisid saada hea hariduse.
Konfuutsiuse korralduste kõige olulisem printsiip oli pojalik lugupidamine, see oli iga hiinlase esmane ja kõige tähtsam kohustus. Varasest lapsepõlvest peale kasvatati lapsi täielikus ja vastuvaidlematus vanematele allumises ja nende austamises ning kasvades oli iseenesestmõistetav absoluutne allumine imperaatorile, kui kogu rahva isale . Ka imperaator pidi ise alluma Taevale kui Taeva Poeg. Tema õigused olid piiramatud, kuid ta pidi jälgima seadust, vastasel korral võis Taevas temast ära pöörata.
Seisustest olid valitsevaks õpetlaste-ametnike seisus – mandariinid -, kes jaotari selle järgi, kuidas nad olid sooritanud riigieksamid. Eksamisüsteem oli range, kuid mitte seisuslik . Eduka eksami sooritamise järel võis iga seisuse esindaja tõusta kõrgemale astmele . Kraadi saamine oli hiinlase karjääri algus sellega avanes tee rikkusele ja aule. Selle seisundi võis saavutada iga andekas ja tahtekindel ning töökas inimene. Sõjaväelase seisuses oli oluline üldine füüsiline ettevalmistus, kuid sõjateaduses rõhutati ka filosoofilist aspekti. Talupojaseisust on juba iidsetest aegadest alates kõige tähtsamaks peetud (vähemalt sõnades), kuid tegelikult oli ta võlgades ja vaene. Käsitöölised olid vajalikud ja rohkearvulised, kuid füüsilist tööd ja professionaalseid oskusi peeti suursugusele inimesele alandavaks. Kõige madalam oli kaupmehe seisus, neile kehtisid mitmed alandavad piirangud. Hiina mehe esteetiline ideaal polnud mitte sõdalase tüüpi, vaid teadlase tüüpi „raamatinimene“.
Õpetust väärtustati väga. Haridus oli palju hinnatum kui rikkus. Haridus polnud juhuslik, vaid ammu tavadesse ja traditsioonidesse juurdunud nähtus. Kirjaoskus oli rituaalne. Hieroglüüfid äratasid aukartust, sest selle kunsti omandamine nõudis pikaajalist tööd. Kalligraafia moodustas ühe olulise osa haridusest.
Laste õpetamine oli pikaajaline ja vaevaline. Juba „mähkmetest peale“ kuulusid lapse mänguasjade hulka kirjatarbed. Koos kirjutamaõppimisega pidi laps omandama ka käitumisnormid ja etiketid . 7-8 aastased poisid alustasid 12-13 aastat kestva klassikalise hariduse omandamist, mis seisnes igapäevases järjekindlas mälutreeningus ja kordamises. Kui mälu oli kehv või tähelepanu kippus hajuma, oli kepp õpetamas. Kogu hiina kasvatus oli suunatud sellele, et maksimaalselt lämmatada inimeses tema loomulik „mina“. Haritud inimene, mees, pidi ettevalmistuse kaudu saavutama igatise tasakaalu, tundma tseremooniaid, teadma peast Konfutsiuse õpetust, oskama vaielda , filosofeerida, valdama peent väljendusviisi, oskama luuletada, maalida, kalligraafiliselt kirjutada, musitseerida, oskama nautida jõudehetke täiuslikust, valdama võitlusvõtteid ning relvakasutust.
Arvati, et seksuaalsuhted toidavad ja tervendavad ning sellega tegelemine kiideti igati heaks. Prostitutsioon oli Hiinas iidsest ajast tavaline, sest ühiskond vajas tervendamist. Kurtisaane kasutati noorte meeste esimesteks õpetajateks armuasjades. Ka kastraadid oli tavaline nähtus nii õukonnas kui ka rikastes peredes. Nemad valitsesid oma isandate naiste üle.
Hiina lauakultuur oli sügavalt tähenduslik ja kasvatav osa elufilosoofiast. Hiina toit on üks mitmekesisemaid maailmas, nad peavad lugu heast teest ja neil on iidne veinikultuur .
Hiina muusika on üks vanemaid maailmas. Ta oli filosoofia üks osa, sellega tegelesid praktiliselt kõik hiina kuulsad filosoofid, kirjanikud , luuletajad.
Teatri areng on Hiinas seotud linnakultuuri arenguga. Ka teatrietendustes peegeldus hiina elulaadi läbiv Konfuutsiuse õpetus: hea sai alati tasutud ning halb karistatud.
Hiina linn kasvatas ja distsiplineeris oma elanikku mitmel moel- oma tiheda asustuse ja range seisusliku etiketiga, ülikute piduliku liikumise ja tänavateatriga, ennustajate, jutustajate, mitmesuguste võistluste ja võitlustega, avalike karistamiste ja hukkamistega. „See aitas kujundada mitte ainult etiketikohast käitumist (mis oli peamine), vaid ka isiklikku väärikust.“
Kasutatud kirjandus
Tilk, M. 2006. Kasvatus erikultuurides III. Tallinn: Imaprint