hirmutavad tihti mõttetult. Meie psüühikat mõjutavad reaalsed ja paranormaalsed tegurid, millest oleme kuulnud lugusi või näinud filme. Pimedus võib olla meeldiv oma rahu ja vaikusega, aga siiski kujutleme alatihti üksi pimedas linnaosas või paksus metsatukas kõndides nurga või puu tagant välja hüppavat monstrumit, pätti või sarivägistajat. Kaabakate ja väärastunud elumõtlemisega isikute kui reaalsete tegurite olemasoluna ühiskonnas on meie hirm põhjendatud. Pahatihti kuuleme- näeme raadiost või televiisorist krimiuudiseid, kus räägitakse päriselt sündinud kohutavaid lugusi. Tänapäeva ühiskonda peetakse küll tolerantseks, aga ometi leidub nö inimkiskjaid, kes peavad end jumalateks, tundes rõõmu või rahuldust piiritust ülemvõimust ja sadistlikust anarhiast kaaskodanike vastu. Selliste inimeste paljusus ja ülivõikad teod häirivad meie psüühikat just
Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. (2) Isik S on kaheldamatult teadlik sellest, et tema eksisteerib (Descartes). (3) Niisiis: eksisteerivad asjad ruumis väljaspool S-i, s.t. idealism on väär. Tõestus väitele (1), millest tuleneb idealismi kummutus: olgu S suvaline isik: (a) S on kaheldamatult teadlik sellest, et tema enda eksistents on ajaliselt määratletud. (b) Eksistentsi määratletus ajas (olemasoluna, mis läbi aja kulgeb ja ajas muutub) eeldab millegi püsiva tajumist, mille suhtes oleks olemasolu ajas määratletav. (c) Millegi püsiva tajumine on esile kutsutud millegi püsiva poolt. (d) See püsiv ei eksisteeri S-is. (e) Niisiis: millegi püsiva tajumine S-i poolt on esile kutsutud millegi püsiva poolt väljaspool S-i. (f) Selleks püsivaks väljaspool S-i on asjad ruumis väljaspool S-i.
Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb? Paraku on selle uurimisprogrammi teostamine seotud mitmete raskustega. Esiteks on inimese jaoks olulisi nähtusi, mis moodustavad vastavaid liike, enamasti lõputult palju. Inimene kui
· Esindab universaalide küsimuses nominalismile sugulaslikku KONTSEPTUALISMI · Üldised mõisted on tunnetusvõime saavutus. · Universaaliad on enne inimesi ja asjad ideedena Mõisted on märgid, mis viitavad millelegi muule. jumaliku Vaimu sisuks. · Intuitiivne ja abstraktne tunnetus · Asjades on nad üldjoonte olemasoluna esindatud. · Occam eristab intuitiivset ja abstraktset tunnetust. · Pierre Abaelard · Intuitiivne tunnetus haarab ilma kahtluseta mingi · Inimtunnetuse seisukohalt omavad universaalsust objekti eksistentsi. See on suunatud meeleliselt antule ja sisemisele kogemusele. üksnes sõnad. Ja siiski mitte sõnad ise vaid nende sisu, tähendus
objektidel, millele see termin rakendub, nt mõttekas, tark, surelik, punane. Negatiivne termin (negative term) viitab mingi omaduse puudumisele nendel objektidel, millele see termin rakendub, nt mõttetu, mittetark, surematu, mittepunane, daltonist. 12 Terminite jaotus positiivseteks ja negatiivseteks näib olevat suhteline ja vaieldav. Omaduse puudumist võib mõnes teises kontekstis käsitleda talle vasturääkiva omaduse olemasoluna, nt saab surematust pidada omaduseks ning surelikkust surematuse puudumiseks. Keeleline eituse tunnus ei ole ka piisav, sest nt termin mittedaltonist väljendab positiivset omadust, võimet näha värve. Privatiivsed terminid (privative term) on sellised negatiivsed terminid, mis väljendavad mingi omaduse puudumist objektil, millelt võiks selle olemasolu oodata, nt pime, mille puhul see omadus on nägemisvõime. Veider oleks aga nt mõne bakteri kohta öelda, et see on pime, õigeni
Negatiivne termin (negative term) viitab mingi omaduse puudumisele nendel objektidel, millele see termin rakendub, nt mõttetu, mittetark, surematu, mittepunane, daltonist. 12 Terminite jaotus positiivseteks ja negatiivseteks näib olevat suhteline ja vaieldav. Omaduse puudumist võib mõnes teises kontekstis käsitleda talle vasturääkiva omaduse olemasoluna, nt saab surematust pidada omaduseks ning surelikkust surematuse puudumiseks. Keeleline eituse tunnus ei ole ka piisav, sest nt termin mittedaltonist väljendab positiivset omadust, võimet näha värve. Privatiivsed terminid (privative term) on sellised negatiivsed terminid, mis väljendavad mingi omaduse puudumist objektil, millelt võiks selle olemasolu oodata, nt pime, mille puhul see omadus on nägemisvõime. Veider oleks aga nt mõne bakteri kohta öelda, et see on pime, õigeni
annaabi.ee 
