Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi
Punaarmeed ega ka Suurt Saksamaad, vaid hoopis ühinesid soomlastega. Nii moodustati 1941. aastal Erna luuregrupp, kes tegutses mõnda aega koos metsavendadega. Kui aga algas Saksa mobilisatsioon, siis hakkas järjest rohkem eesti mehi põgenema Soome. Nii moodustati rahvuslik väeosa 200. jalaväerügement, mis võitles Soome poolel venelastega ning hiljem ka Eestis. Soome poolel võitlemine oli eestlastele siiski kõige meeldivam, sest nii ei pidanud nad olema kummagi okupeerija poolel, vaid said olla isamaale abiks. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid vägagi mitmekesised. Olgugi, et paljudel ei õnnestunud Saksamaa ja Venemaa mobilisatsioonide käest pääseda, olid neil ka omad valikud kas alluda mobilisatsioonidele või põgeneda metsavendade või soomlaste juurde. Samas, kes tahtis, sai olla ühe või teise okupeerija poolt. Olgu siis sellise valiku põhjuseks maailmavaated, kättemaks või midagi muud.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi
sest selle usu põhimõtete järgi pidi iga inimene olema suuteline pühakirja ja vaimulikku kirjandust lugema. Negatiivseks teguriks võime lugeda seda, et usku suruti inimestele liiga peale. Kirikute ees seisid häbipingid ja häbipostid, mis pidid inimestele sisendama jumalakartust. Kindlasti on Rootsi aeg kõvasti parem kui Vene aeg, kuid enamus, mis Rootsi ajal kehtestati, oli vajalik vaid rootslastele endile. Tegelikult mõeldi eestlaste peale vähe. Kuid kas üldse mõni okupeerija mõtleb selle rahva heaolule, kelle ta okupeerib? Vaevalt. Rootslased siiski natukene parandasid eestlaste elu ja tegid selle kergemaks. Tänu neile me võib-olla polekski jõudnud selleni, mis me oleme tänaseks saavutanud. Ingrid Varov
3 Suurbritannia peaminister- Churchill II 1.sept 1939- NSV Liidu sõjavägede ülemjuhataja, valitsuse juht, ÜKP juht- maailmasõda 2.sept1945. Stalin USA presidendid- Roosevelt, Truman Suurbritannia peaministrid- Churchill, Attlee 7. Millised riigid kaotasid II maailmasõja käigus iseseisvuse? Miks? Eesti, Läti, Leedu, sest nende okupeerija olid võitjariik. Lisaks ka Poola, kelle iseseivus hiljem taastati. 8 ja 9. Teise maailmasõja tulemused ja tagajärjed. 1)Suured inimkaotused, 2) Muutus maailma poliitiline kaart: - Eesti, Läti, Leedu kaotasid iseseisvuse 3)Lõhenes Saksamaa. NSV Liit okupeeris Saksamaa ida alad. 4)Tekkis uus jõudude vahekord maailmas – kapitalistlik maailm vastandus sotsialismileerile 5)USAst ja NSV Liidust kujunesid üliriigid 6)Sõjas laastatud riikide majandus oli segipaisatud 7)Võitis
Seltsi juhatusse kutsuti tollaseid aktiivseid ühiskonnategelasi. Seltsil oli oma büroo ja alaline asjaajaja, kes oli abiks ühenduse pidamisel sõdurite ja nende omaste vahel. 1944. aasta üldmobilisatsioon Sakslased kardsid, et eestlased hakaavad nendele vastupanu osutama, sest nendel oli relv käes. Skaslasteel tundus, et suurte eesti üksuste moodustamine võib viia selleni, et eestlased hakkavad iseseisvust nõudma ja pööravad nende käest saadud relvad okupeerija vastu. Enam ei pakkunud eestlaste võimalikku tegutsimist pelgavad raportid suurt midagi. Küllap oli saakslastele selge, et eestlased on ilma hea liidrita ning ei hakka organiseerituld nende vastu võitlema. Sellepärast oli mõistlik kartmatult eestlasi mobiliseerida ja paana neid bolsevike vastu võitlema. Reichsführer Heinrich Himmler koos riigikantselei ülema Martin Bormanniga ja okupeeritud idaalade riigiministriga Alfred Rosenbergiga jõudsid novembris 1943 üksmeelele, et Eestile ja
viib talupojad mässuni. Põhjuste väljatoomiseks teeb Vilde vaateid kaugesse minevikku. Tema arusaama järgi muutus elu Eestimaal pärast seda, kui Põhjasõja järel said Eestimaa valitsejateks venelased, kes suruvad eestlastele peale oma feodaalse majandussüsteemi – maa kuulub aadlikele ja enamik elanikkonnast on neile allutatud orjad. Pealesurumisest tulenevad pinged, mis viivad mässuni. Nõukogude-aegses kirjanduses kasutatakse selle kohta terminit rõhumine jm tugevaid väljendeid okupeerija kohta. Vildel on ajaloolase lähenemine oma teemale: ta analüüsib seadusi („Mahtra sõda“), mis olid talurahvaseaduse head ja halvad küljed – see pole aga ilukirjaniku töö, vaid hoopis ajaloolase. Vilde püüab põhjuseid võimalikult objektiivselt, süstemaatilise teaduslikult läheneva analüüsiga kirjeldada. Vilde kirjutab esseistlikke lõike, ei jäta oma arvamust avaldamata. Ajaloosündmuste daatumite paikapanemine toonitavad faktoloogilist poolt – nende kaudu loob
Teise osa 1. peatükk käsitles sõjapidamise vahendeid ja võtteid, 2. peatükk salakuulajaid, 3. peatükk parlamentääre, 4. peatükk kapituleerumist ja 5. peatükk vaherahu. Kolmas osa oli pühendatud sõjaväevõimule okupeeritud territooriumil ja keelas igasugused aktsioonid tsiviilelanikkonna vastu, nende sundimise okupeerivale võimule truudust vanduma, kehtestas reeglid kontributsioonideks ja rekvisitsioonideks, sätestas, et okupeeritud territooriumil olev avalik vara ei lähe okupeerija omandisse, vaid on ainult tema kasutuses jm. 1929. a Genfi sõjavangide konventsioon sätestas sõjavangide õigused ja kaitse. Sätestati, et sõjavangid on neid vangi võtnud riigi, mitte isikute ja üksuste meelevallas. Sõjavangide au ja isikut tuli respekteerida, sõjavang oli kohustatud ütlema oma tegeliku nime, auastme ja üksuse numbri. Kehtestati reeglid sõjavangide evakueerimiseks lahingutsoonist, sõjavangilaagrite korraldus ja arstiabi nendes, sõjavangide
annaabi.ee 
