muusikas. · Vihjeid mitmehäälsuse kasutusele annavad 7. sajandi ürikud, kuid esimesed noodinäited on säilinud 9. sajandist. · Oletatakse, et tõuke andis oreli levik ja briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. · Organumid esimesed kahehäälsed laulud keskajal. · Kuni 12. sajandini olid organumid enamasti kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal. Alumised hääled liikusid paralleelselt kvartides, kvintides või oktavites lihtsamad. Raskemates liikus alumine hääl oma teed erinevates intervallides ülemise häälega. Mõnikord hoidis alumine hääl ühte nooti kinni. Mõnedes liikusid hääled vastassuunas. · Umbes 12.-13. sajandil sai Gregoriuse koraalist alumine hääl. · Hääled ei liikunud enamasti enam ühes rütmis, ülemine oli keerukam ja liikuvam. · Alumist häält ehk Gregoriuse koraali hakati laulma aeglaselt, venitades.
Selles teose orkestratsioonis ilmneb ka Debussy isikupärane stiil- pillirühmade ning rühmasiseste soolopartiide tämbrite kombineerimisega saavutas ta erilise maalilisuse ning nüanssiderohkuse. Veel tema sümfoonilistest teostest olid näiteks triptühhon ,,Noktrunid" ning kolm sümfoonilist eskiisi ,,Meri". ,,Nokturnid" on tema orkestrimuusika eredamaid näiteid, teose esimene osa "Pilved" on kirjutatud vabas kolmeosalises vormis. Flöödi oktavites liikumine meenutab oma kõlalt veepiiskade kukkumist. Sellele järgneva ,,Pidustuste" kompositsiooniplaan on samuti kolmeosaline, kuid põhikujundi rollis on siin hoopis energiline rütmifiguur, mis läbi tervet osa. Kolmas osa, ,,Sireenid", sarnaneb ideelt esimese osaga- puuduvad eredad teemad ning kontrastsed meloodilised kujundid. Klaveril oli tema loomingus eriline koht, stiili iseloomustab faktuuri mitmeplaanilisus,
toimuma sünge ja hea emotsiooniga meloodia vastandumine, mida märkasin ka mitmetes järgnevates palades. Vokaali dünaamika on muutuv olenevalt pala osa olulisusest. Tempo ei olnud liiga kiire ega aeglane, vaid keskmine ja muutumatu. 2. Tuulelipp Pala on oluliselt kiirema tempoga, kui esimene. Klaverisaade on muutunud mänglevamakas ja ei anna edasi ainult tormiliselt kurba emotsiooni. Vokaal laulis erinevates oktavites. „Head ööd“ pala rääkis hüvasti jätust ja „Tuulelipp“ räägib valust, mida noormees tunneb, vaadates oma armastatu maja tuulelippu, kui ta lahkumas on. 2 3. Külmunud pisarad Meloodia on väga nukker, kuid laulev. Alguses on keskmine tempo, mis muutus pala keskel kiiremaks. Dünaamika on läbivalt sama valju. Klaver mängib keskmises registris
ülemtoon järjekorranumbriga m on sagedusega , mis langeb kokku põhitooni f2 ülemtooni järjekorranumbriga n sagedusel ehk mida väiksemad on m ja n, seda lähemal on põhitoonile asuvad need ülemtoonid, mille sagedused omavahel kokku langevad ja seda suurem peaks olema konsonants. Sellest siis ka intervallide jaotus perfektsetseks ja mitte perfektseteks konsonantideks. Ometi võib üsna kergesti veenduda, et need intervallid, mida peetakse konsonantideks, ei kõla ühtemoodi kõigis oktavites. Kuulates näiteks klaveril tertsi do-mi suures oktavis, kõlab see akord märgatavalt dissonantsena. Liikudes allapoole, muutub kõla üsna veel enam dissonantseks. Kuid esimeses oktavis on seda akordi üsna meeldiv kuulata. Milles on asi? Mõnevõrra tõid asjasse selgust Hollandi püshhoakustikute R. Plompi ja W.Levelti katsed, milles autorid uurisid konsonantsi-dissonantsi siinuselise signaaliga. Mitmed varasemadki
91 Helikõrguse selliseid omadusi, mida väljendatakse noodinimede erinevuse abil, nime- tatakse heli kroomaks ning neid kujutatakse joonisel paikneval horisontaalsel tasapinnal. Samanimeliste helide võimalikku kuulumist erinevatesse oktavitesse, mis oleneb heli psühho- füüsilisest kõrgusest, väljendab joonisel vertikaalne mõõde. Näiteks kõikide do-de sarnasusele üksteisega osutab nende paiknemine horisontaaltasapinnal ühes ja samas kohas, erine- vates oktavites asuvate do-de erinevusele osutab aga nende erinev asukoht püstteljel. Teised uurimused on näidanud, et meloodiate meeldejätmise seisukohast näib nende kõige olulisemaks tunnuseks olevat hoopis kontuur omamoodi meloodia "konspekt". Selle moodustavad meloodia kõrvuti asetsevate helide vahel tekkivad intervallid, mis võivad olla kas tõusva või laskuva suunaga (või säilitada oma asukoha helireas). Tehtud katsed näitavad,
Siis asub soleerima flöödi asemel tsello, andes kõlale tumedama, sügava varjundi. Viiulirühm dubleerib teisest kuni neljanda värsireani vokaalpartiid Teise salmi lõpuks tulevad tagasi keelpillirühmale iseloomulikud pikad noodid. Meloodia lõpeb dominandil. Teist ja kolmandat salmi ühendab 3 taktiline vahemäng, kus soleerivad nii klarnet, kui ka tsello, mängides sealjuures sama viisi kuid erinevates oktavites, tsello oktav madalamalt. (Tk. 18 - 21). Kuuleme ka sissejuhatuses kõlanud glissandosid harfi poolt. Kolmas salm on esimesega sarnane, ainult selle vahega, et orkestris kõlav saatemeloodia on viidud sügavamasse registrisse oktav alla. Pärast teise värsirea lõppu mängib harf taas vahemängu, millele erinevalt esimesest salmist lisandub ka flööt, mängides sarnast motiivi. Neljas salm kordab jällegi teist salmi, kuid seekord pole harf täiesti partituurist kadunud
annaabi.ee 
