Carum carvi ehk harilik köömen Tavaline taim Eestis. Kasvab asulate ümbruses, kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes. Eelistab inimmõjutatud kooslusi. Sarikaliste sugukonnast, kaheaastane. Vars püstine, oksine, paljas, 15 kuni 90 cm kõrge. Lehed on kaheli-, harva kolmelisulgjate liitlehtedega, alumised teise järgu lehekesed moodustavad lehevarrel risti. Jääb teistele sarikalistele kasvus alla, tal on peenemad oksad ja vars see teeb looduses tema leidmise raskemaks. Äratundmise teeb lihtsamaks tugev iseloomulik lõhn, mis avaldub õite või seemnete hõõrumisel. Õitseb maist juulini. Õied väiksed, valkjad. Köömne vilju on lisaks ravimisele kasutatud veel
bracteatum) ja teisi liike. Põllu umbrohuna on Eestis metsikult kasvavad punased moonid (liiv-, põld- ja kukemagun, levinud nii Euroopas kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kukemagun polegi meil tegelikult looduslik. Metsistunult ja aetades kasvab siin ka peamiselt liivmagun (P. argemone) ja põldmagun (P. dubium). Aedades, parkides ning prahipaikadel võib leida metsistunud kuke- ja unimagunaid. Iseloomustus: üheaastane rohttaim. Vars lihtne või ka oksine, püstine. Lehed piklikmunajad, sinakasrohelised, paljad, serv täkiline või korrapäratult saagjas. Õied korrapärased nelja kroonlehega, kroonlehed alusel tumeda laiguga, õieraag pikk. Õite värvus punakas, violetjas või valge. Vili kupar. Taim sisaldab kõikides osades valget piimmahlvili Kasvukoht: koduaedades, peenramaadel ilutaimena. Metsistunult mõnel pool aiaservades ja prahipaikadel. Looduslikult Eestis ei kasva. Õitsemise aeg: juuni - august Esinemine:
Põllupeenrail, aruniitudel, kuivades võsades kasvav 30-60 cm kõrgune taim. Õied on kuldkollased, mustatäpilised, viie teravaotsalise kroonlehega. Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus. Kasvukoht: Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades,
mõjuda. Putk kõrvetab ja tekitab raskelt paranevaid vesiville, kui teda palja käega murda või katsuda või minna putkedest paljaste säärtega läbi. Kui kogemata on putkega kokkupuude olnud, peaks minema arsti juurde. Äärmuslikul juhul võib karuputkega kokkupuutunu ka teadvuse kaotada. Surma võivad tuua Eestis kasvavad mürkputk ja surmaputk. Iseloomustus: kaheaastane rohttaim, juur käävjas, seest täis. Vars ümmargune, oksine, seest õõnes, pealt sooniline, paljas, alumises osas kaetud punakate täppidega ja sinaka kirmega. Kõrgus 80-150 cm. Lehed suured, leherootsud on seest õõnsad. Õied valged, koondunud 10-15 kiirelisse liitsarikasse. Taim on vastiku hiirekuse lõhnaga. Kasvukoht: prahipaigad, teeservad, tarade ääred, salumetsade servad jt. Õitsemise aeg: juuli-august Esinemine: Eestis suhteliselt harva Kasutatav taimeosa: kõrge mürgisuse tõttu ei kasutata.
ammutuntud rahvaravim. Noori lehti võib kasutada ka kevadiste vitamiinsalatite valmistamiseks, mis on väga kasulik südame isheemiatõve korral. Harilik pune Origanum vulgare Harilik pune kasvab kuivades metsades ja võsastikes, teeservadel, puis-aru- niitudel, metsaseljakutel ning raiesmikel. Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel. See on mitmeaastane 20-50 cm kõrgune, tugeva aromaatse lõhnaga rohttaim. Vars on püstine, ruljas, ladvas karvane ja ülalt oksine. Juurikas on roomav ja harunev. Lühikarvased või peaaegu paljad lehed on piklikmunajad, nõrgalt hambulised või terveservalised. Väiksed õied on võidunud-helepunased ja moodustavad pikliku või pealt lameda pöörise. Pune õitseb juulist septembrini. Viljad valmivad augustist oktoobrini. Ravimiks on pune lehistunud, õitsev ürt. Lõigatakse ära 20 cm pikkune ladvaosa ja laotatakse 5-7 cm paksuse kihina paberile või riidele. Kuivatatakse hästi
Peale selle on ta hea sapinõristi, mis sapihulka tunduvalt suurendab. Samuti kuulub see vitamiinitee koostisse. Kibuvitsamarjadest võib valmistada ka moosi või neid vekkida. Suur suhkrusisaldus takistab C-vitamiini lagunemist. Kibuvitsamarjadest valmistatakse ka kibuvitsasiirupit, millel on raviv toime. 2.4.5. Naistepuna ( Hypericum perforatum) Liht-naistepuna kasvab aruniitudel, võsades, metsaservadel, tarade ääres, krravikallastel. Vars on enamasti , ülemises osas oksine, 30-60 cm kõrge. Õied on kuldkollased, 5 pikliku terava kroonlehega; tupplehti niisama palju. Õies on hulk tolmukaid, mis enamasti on alusel ühinenud kolmeks kimbuks. Õitseb juulist septembrini. Ravimini kasutatakse liht-naistepuna maapealset puitumata osa, ürti herba Hyperici. Kogutakse õitsemise ajal enne viljade tekkimist, s.o. Juulis ja augustis. Lehtede ja õitega ülemised varreosad lõigatakse umbes 20 cm pikkuselt ja kuivatatakse õhukese kihina vilus. Eemaldatakse
tervislik, sest taime toimeained leevendavad kurguvalu ja külmetusnähtusi. Eestikeelne nimetus on Harilik pune Ladinakeelne nimetus on Oregano Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus - Taimed kõrgusega 30-60cm. Väikesed purpursed õied koondunud õisikutesse moodustades kilbikujulise kobara. Õitseb juulis augustis. Eelistab päikesepaistelist kasvupaika ja kuiva, neutraalset kasvupinnast. Ühes kohas kasvab kuni 10 aastat. VARS - on püstine, ruljas, ladvas karvane ja ülalt oksine LEHT - Lühikarvased või peaaegu paljad lehed on piklikmunajad, nõrgalt hambulised või terveservalised ÕIS - Väiksed õied on lillakad ja moodustavad pikliku või pealt lameda pöörise SEEMNED - seemned külvatakse varakevadel päikselisse, hästi sooja kohta, 1-1,5 cm sügavusele vili on pähklike Ajalugu Hariliku punet tuntakse ka oregano nime all. Tema peamine levila on Lõuna-Euroopa, kuid teda esineb looduslikult ka mujal Euroopas kuni Skandinaaviani
annaabi.ee 
