september 1985 PõhjaIirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis PõhjaIirimaal. 19501981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang 8. jaanuar 1954 Pariis) oli eesti graafik. Wiiralt õppis
Krause projekti järgi Toomemäe kaguossa keskaegse piiskopilinnuse asukohale. 1824. aastal saabus tähetorni Fraunhoferi refraktor, mis oli tol ajal suurim ja parim läätsteleskoop maailmas. Suurepärase vaatlusriista omandamisega seoses ehitati George Friedrich Parrot' plaani järgi tornikuppel ümber pöördtorniks. Uus torni konstruktsioon osutus sedavõrd õnnestunuks, et leidis järgmise poole sajandi jooksul rakendamist paljudes uutes observatooriumides (Helsingi, Pulkovo). Tartu tähetornis tehtud teadus on korduvalt muutnud inimkonna arusaamu Maast ja Universumist. Siin on tegeldud geodeesia, astronoomia, seismoloogia, aja mõõtmise, teoreetilise- ja eksperimentaalfüüsikaga. Maailma teadusajalukku viis Tartu tähetorni observatooriumi direktor Friedrich Georg Wilhelm Struve, mõõtes 1835. aastal esimesena tähe kauguse Maast ning määrates kindlaks tuhandete kaksiktähtede positsioonid.
september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 19501981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916 aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas
Elulugu Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. Aastail 1910– 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. Teaduslooming Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
Välja on toodud ka tema teosed ja tunnustused. 3 1.Elulugu Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910-1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis ,,Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 1911-1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiajakirjas Mirovidenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vehepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 1948-1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950-1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. 2.Teaduslooming Öpik oli üks põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910- 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944. aastal põgenes punaarmee eest Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. [5] Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916-l aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 eritiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks.
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 19101912 tegutses ta aktiivsel harrastusastronoomide seltsis ,,Vega". 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas ,,Mirovedenje" vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide ( meteoorivool ehk tähesadu, mis tipneb igal aastal 12. augustil ning on jälgitav kuni kaks nädalat enne ja pärast seda ) kohta.Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Öpik oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Öpik Tartu Ülikoolis ning vahepeal ka Harvard Ülikoolis. Öpik on olnud ka Balti Ülikooli professor. Öpik töötas aastatel 19481981 Armagh' observatooriumis PõhjaIirimaal. Aastatel 19501981 toimetas ta ajakirja Irish Astronomical Journal. Öpikut kui astronoomi ja teadlast iseloomustab teemade suur mitmekesisus. Öpik tutvustas oma teadustöid Eestis ja teistes maades
astronoomia vastu. Igatahes järgmise, 1911.--1912. aasta vastasseisu ajal oli ta innukas Marsi vaatleja. Ta organiseeris Tallinnas amatöörastronoomide seltsi "Vega" (seltsi kuulusid ka Ernsti vennad). Ühiste jõupingutustega hangiti 3-tollise objektiivi läbimõõduga refraktorteleskoop. Osutus, et teleskoobi optika oli väga hea kvaliteediga. Olgugi et planeete vaadeldakse alati paljudes observatooriumides, õnnestus üht-teist uut leida ka Tallinna amatööridel. Kõigepealt uuris Öpik heleduse jaotust Marsi kettal. Selle põhjal oli võimalik hinnata Marsi atmosfääri tihedust. Marsi mandrite ekvaatorilähedased alad olid planeedi ketta tsentri ligidal kollaka värvusega, muutusid aga ketta serval halliks. Sellist värvuse muutust seletas ta hõreda vertikaalse taimestikuga kollasel pinnasel. Näiteks noor hõreda orasega käetud põld
annaabi.ee 
