omaks ei pea, ja neid pidevalt jälgida. Mida nooremad rotid, seda tõenäolisemalt nad omavahel läbi saavad. Samuti tuleb uut rotti endaga aegamööda harjutada: esialgu võib lihtsalt puuri juures istuda ja rotiga rääkida, et ta inimese hääle ja lõhnaga harjuks. Kui rotti on väiksest peale inimestega harjutatud ning temaga iga päev tegeletakse, on rott väga sõbralik ja aktiivne suhtleja. Siiski armastavad rotid pigem omaette toimetada ja ainult vahepeal inimeselt pai nuruda, aga mõnedest rottidest võivad ka süleloomad saada. Roti kätte võtmiseks tuleb pista talle käsi kõhu alla või lasta tal endal oma käele tulla – nii on tal mugavam ja turvalisem. Mitte mingil juhul ei tohi rotti tõsta sabast – see on rotile väga valus! Rottidel on kombeks ka üksteist ja kõike endale kuuluvat (sealhulgas ka inimesi) pisikeste lõhnatute pissitilkadega märgistada. Selle pärast ei tohi
armastasin inimesi? Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend. Inimest armastada oleks mu surm." Zarathustra kostis: ,,Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse." ,,Ära anna neile midagi," ütles pühak. ,,Pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes - see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale! Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda." ,,Ei," kostis Zarathustra, ,,almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene." Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: ,,Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama. Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas? Ära mine inimeste juurde, jää metsa
tegelikkust. Laps võtab lavastust tegelikkuse pähe. (Aaremäe, 2009, 59.) Reklaami nägema hakkavad lapsed juba varakult, ehk siis paarikuuselt, kui vanematega mööda poode ringi käiakse. 2-3 aastaselt oskab laps ära tunda tuttava pakendi ning tegelased mänguasjadel ja riietel. Reklaami hakkavad lapsed mõistma ja eraldama teistest telesaadetest 5-7 eluaasta vahel. Kahe-kolmene suudab juba logo ära tunda ja sellega vanemate käest neid tooteid nuruda. (Aaremäe, 2009, 60.) Lapsed õpivad reklaamidest, käitumismudeleid. Eesti lapsed on reklaamiga nii harjunud, et ei kujuta elu ilma selleta ette. Televiisorist nähtud reklaam jääb lastele palju paremini meelde kui täiskasvanule, kuna lapsed vaatavad televiisorit palju tähelepanelikumalt ja süvenenumalt. Ajakirjas ,,Pere ja Kodu" oli üks lugejatest kirjutanud: "Lausa hämmastav oli jälgida meie seitsmekuust beebit- kui telerist tuli
50 Noortelaagrite sisuline tegevus maaliti siidi, mis hiljem roosiks kujundati ning Vaatamata väsitavatele treeningutele jätkus lastel juuksekummi külge kinnitati. jõudu enne magamaminekut uuesti tantsumuusikat nuruda, et õpitu ikka paremini meelde jääks. Esi- Õhtuti toimus mitmeid seltskondlikke tegevusi. nemine läks loomulikult hästi, lapsed olid kogu Kantripeol õppisid lapsed kantritantsu, pidasid laagri aja tublid, pererahvas armas ja abivalmis omatehtud kepphobustega maha teatevõistlused
Kõik, mida ma nägin oma ümber, kinnitas tuhandekordselt öeldu õigsust. Viinis, selles erinevate rahvuste fookuses, oli igal sammul eriti ilmne, et nimelt vaid saksa patsifist suhtub oma rahvuse saatusse sellise kurikuulsa "objektiivsusega", millest me rääkisime eespool, ent juudid ei suhtu kunagi niiviisi oma, juudi rahva saatusse. Viinis sai selgeks, et ainult saksa sotsialist on selles mõttes meelestatud "internatsionaalselt", et ta oskab vaid nuruda ja pugeda oma internatsionaalsete "seltsimeeste" ees. Tsehhi sotsialist ja poola sotsialist käituvad sootuks teistmoodi. Ühesõnaga, ma mõistsin juba siis, et häda peitub vaid poolest saadik neis õpetustes enestes, muus osas on ta meil valitseva vale rahvusliku kasvatuse tulemus, mille tagajärjel tekkib palju väiksem andumus oma rahvusele. Öeldut silmas pidades on selge, et kogu see argumentatsioon, mida Saksa rahvuslik partei kaasa
Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter vahele: «Seesama, kes minu käest metsas malka sai?» «Seesama, kelle käest teie metsas malka saite,» kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendavalt vastata, aga Mönnikhusen käskis tal vait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: «Ma ei mõista, miks nad sind veel kinni hoidsid, kui sa ise ennast terve tundsid olevat; vahest oli neil nõu minu käest kõrget lunastusraha välja nuruda?» «Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,» sosistas Agnes kähvatades. «Kurjategijad!» kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades. «Ara vannu neid, isa,» ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. «Ma olen neile siiski suurt tänu võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!» «Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!» pilkas Risbiter kibedasti.
annaabi.ee 
