Nukleotiidse järjestuse määrab RNA sünteesil eeskujuks olev DNA ahel. Kuigi RNA on peamiselt üheahelaline, võivad selle molekulis esineda ka pikad kaheahelalised lõigud, kus ahelad on ühinenud komplementaarsete nukleotiidide vaheliste vesiniksidemete abil. Komplementaarsed paarid on siin A -- U ja C -- G. Sellised lõigud esinevad näiteks transport-RNA-s. Enamasti ei ole RNA ühinenud valkudega, kuid näiteks ribosoomides toimub ka RNA ja valkude liitumisi, kusjuures moodustuvad nukleoproteiidid. RNA-l esineb mitu funktsionaalset vormi. Nendeks on messenger-RNA (mRNA, informatsiooni-RNA), ribosomaalne-RNA (rRNA), transport-RNA (tRNA). Eukarüootides eristatakse veel pre-mRNA-d (primaarne, sisaldab introneid ja eksoneid), mis sünteesitakse vahetult transkriptsiooni käigus DNA-lt ja millest hiljem moodustuvad intronite välja lõikamise tulemusel mRNA molekulid. RNA osaleb päriliku info realiseerimises -- valgu biosünteesis. mRNA kannab
raskelt. Neist koosnevad karvad, küüned, suled, sarved. b) Kollageenid ei lahustu vees, taluvad suuri koormusi nahk, sidekude, kõhred, kõõlused. Keetmisel muutub kergesti lahustuvaks ja seeditavaks zelatiiniks. Zelatiin on algselt kollakas-punakas, aga pleegitatakse vesinikperoksiidi abil värvusetuks. Liitvalgud · Liitvalgud ehk proteiidid koosnevad valgulisest ja mittevalgulisest komponendist: a) Nukleoproteiidid mittevalguline osa on nukleiinhape (RNA, DNA) b) Fosforproteiidid - sisaldavad fosforhappejääki. Nende hulka kuulub piima kaseiin. Kaseiinid on temperatuuri huhtes püsivad, kuid sadestuvad kergesti hapete toimel. Liitvalgud c) Kromoproteiidid mittevalguline osa on värvaine. Tuntuimad on hemoglobiin ja lihastele punase värvi andev müoglobiin. d) Glükoproteiidid sisaldavad glükoosijääki e) Lipoproteiidid sisaldavad rasvhappejääki
Aminohapped jagatakse asendatavateks ja asendamatuteks, millest viimaseid organism ise ei tooda ja sellepärast tuleb neid saada toiduga. Valgud jagatakse kahte suurde rühma:proteiinid ehk lihtvalgud ja protetiidid ehk liitvalgud. Lihtvalgud lõhustuvad hüdrolüüsil ainult aminohapeteks. Proteiinid ehk lihtvalgud jagunevad;protamiinid, histoonid, prpolamiinid, gluteliinid, albumiinid, globuliinid ja skleroproteiinid. Proteiidid ehk liitvalgud. Tähsamad liitvalgud on nukleoproteiidid, kromoproteiidid, glükoproteiidid, lipoproteiidid jt. Liitvalke iseloomustab suur bioloogiline aktiivsus, 4 mida põhjustavad gprosteetilse rühma koostisesse kuuluvad komponendid:nukleiinhapped, pigmendid, metallid jt.ühendeid. Valgud toidus Valgud peaksid andma toiduga saadavast energiast 10-15%. Et organismi valguvarud
Nukleotiidse järjestuse määrab RNA sünteesil eeskujuks olev DNA ahel. Kuigi RNA on peamiselt üheahelaline, võivad selle molekulis esineda ka pikad kaheahelalised lõigud, kus ahelad on ühinenud komplementaarsete nukleotiidide vaheliste vesiniksidemete abil. Komplementaarsed paarid on siin A—U ja C—G. Sellised lõigud esinevad näiteks transport-RNA-s. Enamasti ei ole RNA ühinenud valkudega, kuid näiteks ribosoomides toimub ka RNA ja valkude liitumisi, kusjuures moodustuvad nukleoproteiidid. RNA-l esineb mitu funktsionaalset vormi. Nendeks on messenger-RNA (mRNA, informatsiooni-RNA), ribosomaalne-RNA (rRNA), transport-RNA (tRNA). Eukarüootides eristatakse veel pre-mRNA-d (primaarne, sisaldab introneid ja eksoneid), mis sünteesitakse vahetult transkriptsiooni käigus DNA-lt ja millest hiljem moodustuvad intronite välja lõikamise tulemusel mRNA molekulid. RNA osaleb päriliku info realiseerimises – valkude biosünteesis. mRNA kannab info
Teatud füüsikalis-keemilistel tingimutel on võimalik valgu struktuuri lõhkuda. Valgu kõrgemad järgustruktuurid lagunevad madalamateks lõpetades primaarstruktuuriga = denaturatsioon. Primaarstruktuuri lagunemine = hüdrolüüs. Mõningatel füüsikalis-keemilistel tingimustel on võimalik valgu struktuuri osaline taastumine = renaturatsioon. Kui valgud on ühinenud teiste orgaaniliste ainetega, saame me liitvalgud e proteiidid. * glükoproteiidid * nukleoproteiidid * lipoproteiidid Valkude funktsioonid: * ensümaatiline funktsioon (valgud reguleerivad biokeemilisi protsesse) * ehituslik funktsioon (raku organellide koostisosa; naha tekised puhtalt valgud (juuksed, küüned)) * transpordi funktsioon (hemoglobiin transport ülesandega valk) * retseptor funktsioon (membraani koostises olevad valgud, mille ülesandeks ainete ära tundmine, vastavalt sellele raku töö mõjutamine)
Mittesteroidhormoonide toimemehhanism - retseptorite paiknemine, signaali ülekanne raku sisse. Steroidhormoonide toimemehhanism - retseptorite paiknemine rakus, hormooni ja retseptori komplekside moodustumine. 2 12. Lihaskoe biokeemia. Skeletilihase keemiline koostis: vesi, valgud ja ülejäänud ained. Lihase müofibrillaarvalgud, sarkoplasma valgud, mitokondrite, membraanide valgud, nukleoproteiidid. Erinevate müofibrillaarvalkude paiknemine sarkomeeris, peente ja jämedate müofilamentide valguline koostis, müosiini, aktiini, tropomüosiini, troponiini molekulide pôhimôtteline ehitus. Ensüümvalkude - ATPaaside, glükolüüsiraja, tsitraaditsükli, rasvhapete - oksüdatsiooni raja, hingamisahela ensüümide, kreatiini kinaasi - jagunemine eri fraktsioonide vahel. Lämmastikku sisaldavad ja mittesisaldavad orgaanilised ained ja mineraalained. Ioonide jagunemine
Valkude funktsioonid: 1) Eluprotsesside katalüüsimine (ensüümid) ja reguleerimine (hormoonid). 2) Keemilise energia transformeerimin muudeks energialiikideks (valkude lõhustumine) 3) Struktuuride loomine (eituslik funktsioon). 4) Kaitse ebasoodsate ja kahjulike välismõjude eest (aktiivne- antikehad, passiivne-nahk, sidekude jne) 5) Elutähtsate ainete transport (hemoglobiin-transpordib hapnikku) 6) Pärilikkuse funktsioon (kromosoomid=nukleoproteiidid) Struktuur: 1) Primaarstruktuur (koostises olevate aminohapete hulk ja järjestus piki ahelat) 2) Sekundaarstruktuur (konformatsioon, mis tekib vesiniksidemete moodustumise tõttu ühe ja sama peptiidahela osade vahel) a) Stabiilseim -heeliks on paremale pöörduva kruvikäiguga vedrutaolne moodustis. Iseloomulik globullaarsetele valkudele. b) -struktuur e voltunud lamepoogna struktuur iseloomulik fibrillaarsetele
fütiini, nukleotiinhapete, nukleotiidide ja huumusühendite koostises. Mulda satuvad fosforiühendid taimsete ja loomsete jäänustega ning keemiliste ühenditena väetiste näol. Põllukultuurid sisaldavad oma kudedes 0,05-0,5% fosforit, põhiline osa fosforist kudedes on orgaaniliste ühenditena. Mõned fosfori orgaanilised ühendid: · Fütiin Ca ja Mg P-happe sool. · Fosfatiidid Glütseriini ja kõrgmolekulaarsete rasvahapete estrid · Nukleoproteiidid koosnevad valkudest ja nukleotiinhapetest Suurt osa orgaanilise fosfori reservi ei saa taimed omastada. Mikroobid peavad orgaaniliseaine lõhustama, viima anorgaanilisse vormi. Kõigepealt deposforüülitakse nukleotiinhapped->letsitiin. Orgaanilise fosfori ühenditest võtavad osa nt pseudomonas spp, ja bacilluse spp, aga ka hallitusseente penicillumi spp ja aspergillus spp. Osa võivad võtta ka mõned pärmseened. Anorgaaniliste fosforühendite muundused
fütiini, nukleotiinhapete, nukleotiidide ja huumusühendite koostises. Mulda satuvad fosforiühendid taimsete ja loomsete jäänustega ning keemiliste ühenditena väetiste näol. Põllukultuurid sisaldavad oma kudedes 0,05-0,5% fosforit, põhiline osa fosforist kudedes on orgaaniliste ühenditena. Mõned fosfori orgaanilised ühendid: · Fütiin Ca ja Mg P-happe sool. · Fosfatiidid Glütseriini ja kõrgmolekulaarsete rasvahapete estrid · Nukleoproteiidid koosnevad valkudest ja nukleotiinhapetest Suurt osa orgaanilise fosfori reservi ei saa taimed omastada. Mikroobid peavad orgaaniliseaine lõhustama, viima anorgaanilisse vormi. Kõigepealt deposforüülitakse nukleotiinhapped->letsitiin. Orgaanilise fosfori ühenditest võtavad osa nt pseudomonas spp, ja bacilluse spp, aga ka hallitusseente penicillumi spp ja aspergillus spp. Osa võivad võtta ka mõned pärmseened. Anorgaaniliste fosforühendite muundused
6) Kõrvalkilpnäärmed Parathormoon 7) Kõhunääre ehk pankreas Insuliin, glükagoon. 32 Maris Kallus KKS 2010 Lihaskoe biokeemia 1. Skeletilihase keemiline koostis: vesi, valgud ja ülejäänud ained: 2. Lihase müofibrillaarvalgud, sarkoplasma valgud, mitokondrite, membraanide valgud, nukleoproteiidid: Lihase müofibrillaarvalgud – koosnevad veelgi peenematest niitjatest struktuuridest, mida nimetatakse müofilamentideks. Viimaseid on kahte liiki – ühtedes (jämedamates) on peamiseks valguks müosiin, teistes (peenemates) aga aktiin. Lihase kokkutõmme on müofibrillide lühenemise tagajärg, mis omakorda tuleneb aktiini- ja müosiinifilamentide libisemisest üksteise vahele. Lihasrakule spetsiifilised organellid on müofibrillid, millel
annaabi.ee 
