Leidsid 7 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Nukitsamees". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kusti, linnuke, metsast, nukitsamees, mõhk, eksinud, huntide, vanamoor, itil, nutt, varuks, pimedaks, jalgu, puhata, kartma, valges, laseb, mesilaste, kari, kukub, linnupoeg, ärgates, ajada, juhatada, majani, kõndida, kepiga, räpane, sööginõud, vanamehele, lapsehoidja, taat, katki, paksem, peenem, üritavad, jääma, hommikul, kustil, sigu, haguOSKAR LUTS "NUKITSAMEES" Tegelased: Iti, Kusti, Nukitsamees (Ants), eit, vanamees, Mõhk, Tölpa, ema, isa, vanaisa, lind Ühel päeval läksid Iti ja Kusti metsa maasikaid korjama. Kuna maasikaid oli väga palju, liikusid nad aina sügavamale metsa ja eksisid ära. Kodu otsides jõuavad nad juba teist korda ühe suure kivi juurde. Õues läheb juba pimedaks. Iti kardab. Lõpuks jäävad nad puu najale magama. Kusti ärkab mingi hääle peale. Ta märkab, et linnupoeg on pesast välja kukkunud ja paneb ta sinna tagasi. Seejärel jääb uuesti magama. Varsti ärkab ta uuesti. Ta näeb ühte vanaeite, kes ütleb, et juhatab nad koju. Kusti äratab Iti üles. Vanamoor on aga väga kuri, ja juba tee peal kahtlevad nad, kas asi on ikka õige. Kui nad lõpuks ühe majani jõuavad, ütlevad lapsed, et see küll nende kodu ei ole, kuid vanaeit käsib neil sisse minna
„Muidu saad triibulised püksid“. Tikreid Peep ei tahtnud, aga triibulisi pükse tahtis küll... 13 Peep ajab vanaemale kärbseid pähe- Peep tahtis kogelmogelit ja mangus vanaema, et ta ei saa õue mängima ilma kogelmogelita minna ja vanaema ütles, et „Ära aja mulle kärbseid pähe“. Vanaisa veetakse ninapidi- Tallimees lubas vanaisale hobus, kuna oli vaja puid metsast koju vedada. Vanaema arvas, et tallimeest ei tasu uskuda, kuna „tema veab tihti inimesi ninapidi“Peebul oli kurb meel, sest tema tahtis kangesti näha, mismoodi see ninapidi vedamine käib. Vesi ahjus- Peebule meeldis ahju otsas pikutada, aga alla enam ei julgenud tulla. „Noh, juba vesi ahjus“ ütles vanaisa.Ronis siis kiiresti alla vaatama, et kus see vesi siis ahjus on, aga pidi jällegi pettuma... 14 R
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasu kaissu. Inimene 11 ja kiskja Veerlesid maas. Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus segane pool-lämbunud rohin ja mõmin -- siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat keha. «Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,» pomises ta iseeneses. Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama. Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
* Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.).
uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ..
annaabi.ee 
