Nad saatsid oma laule lautoga (keelpill). Teine ilmalikku muusikat tegev seltskond oli RÄNDMUUSIKUD- nemad rändasid paigast paika ja laulsid rahvalaule, esitasid rahvamuusikat, andsid teatri- ja tsirkusetendusi. Prantsusmaal kutsuti neid ZONGLÖÖRIDEKS. HELILOOJAD: üks kuulsaim rüütlilaulik oli ADAM de la HALLE KESKAJAL SÜNDIS NOODIKIRI- 4-realise noodikirja süsteemi mõtles välja Itaalia munk GUIDO AREZZOST 1028.aastal. Tema andis nootidele ka silpnimed ja tähtnimed. RÜÜTLILAULIK GREGORIUS DIKTEERIB LAULUTEKSTE. DOMINIIKLASTE KLOOSTER TALLINNAS; SIIN ÕPETATI JUMALAEMA KIRIK GREGORI KORAALI LAULMIST PARIISIS
Üksikasjaline ettekanne 50. Juubeliaasta tähistamise pidulaulmisest Kellele: Liivimaa kindralkubernerile Kes: Laulu- ja mänguseltsi ,,Vanemuine" juhataja Johann Voldemar Jannsen 1. Väljaminekud 342 rubla 1.1. Auhindadele 50 rubla 1.2. Toidule 100 rubla 1.3. Nootidele 30 rubla 1.4. Lippudele 10 rubla 1.5. Lilleseadetele 7 rubla 1.6. Peoplatsi korrashoidjatele 45 rubla 1.7. Muud kulutused 100 rubla 2. Osalejad 2.1. Meeskoorid 2.1.1. Tallinna meeskoor 2.1.2. Vändra meeskoor 2.1.3. Tõstamaa laulukoor 2.1.4. Rõuge laulukoor 2.1.5. Toila laulukoor 2.1.6. Helme laulukoor 2.1.7. Otepää laulukoor 2.1.8. Peetri laulukoor
Arezzost. Ta pakkus välja 4 noodijoont, millele neumad lihtsalt peale märgiti. Asi muutus nüüd küll täpsemaks, kuid ikka veel oli see noodi- kiri rohkem meenutamiseks, mitte ära õppimiseks. Aga algus oli tehtud! Muide- alles 12.sajandil nägi noodikiri tänapäevaselt välja, sest siis märgiti noodid joonestikule ilusti eraldi välja ja lõpuks ometi sai võõra muusikapala selle süsteemi järgi selgeks õppida! 5. noodijoon lisandus 15.sajandil. Guido andis nootidele ka silp- ja tähtnimed. Keskajal oli 4 põhilist helirida, mida kasutati: dooria, früügia, lüüdia, ja miksilüüdia. Need helilaadid erinesid tänapäevasest duurist ja mollist seetõttu, et igas neis oli mõni aste kõrgendatud või madaldatud. Tähtnimedki võttis Guido früügia helilaadirea järgi (vaata oma vihikust, me kirjutasime selle helirea sinna). Tänapäevased duur ja moll helirida võeti kasutusele umbes XV sajandil RAHVAMUUSIKAST. Need kaks helirida võimutsevad
Esimene elektriline bass, mis läks seeriatoodangusse, oli Fenderi Precision-bass. Basskitarr (kutsutakse ka lihtsalt bassiks) on keelpill, mida mängitakse peamiselt näppudega ning erinevates mängimisstiilides : plucking, slapping, popping, tapping, thumping ja picking. Basskitarr on sarnane elektrikitarriga nii välimuse kui ka konstruktsiooni poolest. Erinevuseks on pikem kael ning keelte arv. Neljakeelelised bassid, mis on enimkasutatud ja tuntud, häälestatakse kontrabassiga samadele nootidele ning need vastavad noodikõrgustele üks oktav madalamal kui elektrikitarri neli viimast keelt. Basskitarri nooti märgitakse bassivõtmes ning oktav kõrgemal tegelikust kõlast, et vältida lisajoonte kasutamist noodijoonestikul. Samuti nagu elektrikitarr, ühendatakse ka basskitarr võimendisse ning valjuhääldisse live esinemiste ajal. 1960-ndatest aastatest alates on basskitarr suurel määral asendanud kontrabassi muusikas bassi- ning rütmiinstrumendina
McCartney, kes kasutavad vasakukäelistele mõeldud kitarre. Vasakukäelistele mõeldud pille valmistavad kõik suuremad tootjad. Alternatiiviks on osta paremakäeline basskitarr, pöörata kael teisele poole ning tõsta keeled ümber, kuid selline toimimisviis võib kaasa tuua probleeme mängumugavuses ning pilli hääles püsimisega. Tagatipuks oleks paljude kitarride küljes olev väljalõige (cut-away) sellisel juhul valel pool pillikaela, tehes juurdepääsu kõrgetele nootidele keerulisemaks. Pikemas perspektiivis on siiski vähem tüli, kui otsustada vasakukäelise pilli kasuks. Mõned vasakukäelised õpivad mängima paremakäelistele mõeldud kitarri, mille kael on teisele poole keeratud, kuid keeled on jäänud ümber tõstmata, mis tähendab, et kõrge G-keel ei ole mitte põranda poole, vaid üleval, ning kõik käib nii-öelda valepidi. Kuidas basskitarri hoida Basskitarri hoidmiseks on kaks võimalust: seistes, kasutades pillirihma, või istudes, toetades
võivad ühel hetkel üle pea kasvada ning mähkida sind üleni valede ja salasepitsuste võrku. See on lugu inimsuhete haprusest ning tõsiasjast, et mitte kedagi siin ilmas ei saa jäägitult usaldada. Operetis ,,Savoy ball" teevad kaasa lisaks Rahvusooper Estonia solistidele ka tuntud laulvad draamanäitlejad Märt Avandiga eesotsas. Õhtu säravaimaks täheks kujunes vaieldamatult Madeleine`i kehastanud sopran Janne Sevtsenko, kes tänu oma kõrgetele nootidele ning kaunile kandvale lauluhäälele suutis sulatada ka kõige ükskõiksemate ning tagasihoidlikemate pealtvaatajate südamed. Janne Sevtsenko on artist suure algustähega, kelle oskus publik enda pilli järgi tantsima panna väärib suurt tunnustust. Kuigi ma olin esmalt kavalehte lugedes Janne Sevtsenko nime nähes kergelt üllatunud, ei oskaks ma antud hetkel ühtegi teist ooperisolisti tema asemel sellesse rolli paigutada. Mart Sander tegi sedapuhku Sevtsenko näol suurepärase valiku
Violetta osasse. Traditsiooniliselt peetakse Violetta osatäitja kõige tähtsamaks ja hiilgavamaks kohaks I vaatuse mitmeosalist aariat Ah! fors'è lui ning kindlasti tuleb sellega nõustuda. See on stseen mil ball on möödas ning üksi olles Violetta meenutab Alfredo kirglikku, kuid siirast armastust, mida ta on alati otsinud. Sel hetkel saab Violetta osatäitja näidata oma võimast häält. Pidevalt kõigub meloodia kõrgetelt nootidelt madalamatele nootidele ning samas kord on muusika vaiksem ja õrnem ning teine hetk kirglik ja vali. Irina Dubrovskaja suutis seda esitada minule kui võhiku kõrvadele veatult. Ta tegi seda tõelise dramaatilisusega ning kirglikkusega ja ta hääl oli vapustav. Samas aga ei saa nii hästi rääkida teisest peategelasest, Violetta armastatust Alfredo osatäitjast Alexander Schulzist. Hääle poolest sobis ta väga hästi oma rolli ning koor ega orkester ei kõlanud tast üle, kuid puudu jäi tema poolsest keemiast
(Tegemist ei ole ühehäälse muusikaga!) Tähtsal kohal oli ka bassihääl, mis oli hästi eristatav ja kulges sageli motoorses ehk korduvas rütmis. Barokiajastu tüüpilist bassi- ja harmooniasaadet kutsutakse basso countinuo`ks ehk generaalbassiks. (Mõiste basso countinuo – it.k. katkematu bass – tähistab barokkmuusika harmoonia saadet, kus vähemalt üks pill mängib bassipartiid ja teised harmooniat. Bassimeloodia kirjutas helilooja täpselt välja ja lisas nootidele numbrid. Need tähistasid vajalikku akordi, ent jätsid esitajale ka improvisatsioonivabaduse. Sellise kirjaviisi tõttu nimetatakse basso countinuo`t ka nummerdatud bassiks. Basso countinua ehk generaalbass kuulus mistahes esituskoosseisude juurde ja oli ajastule nii tüüpiline, et barokki kutsutakse sageli ka generaalbassi ajastuks.) Muusikasse tuli kontsertstiil. Varasem, renessansi muusika polnud tavaliselt mõeldud publikule esitamiseks. Kiriku- ja õukonnamuusika oli
olnud Tiibeti välispoliitika. Kuigi maailma vastukajad 1959. aasta sündmustele olid sümpatiseerivad ja kaasatundvad, ei tunnustanud ükski riik Tiibeti eksiilvalitsust. Suurbritannia välisministeerium teatas, et ta on tunnustanud Hiina suveräänsust Tiibeti üle vaid tingimusel, et Tiibetil on laialdane autonoomia. USA mõistis Hiina interventsiooni teravalt hukka ja teatas, et ta ei tunnista 1951. aasta nn. "17-punktilist lepingut". Mingit tegevust nende riikide nootidele aga ei järgnenud. 1959. aastal leidis Rahvusvaheline Juristide Komisjon, et on olemas tõendid genotsiidist tiibetlaste vastu, mille eesmärgiks on nende kui religioosse grupi hävitamine. Leiti, et Tiibetis on rikutud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 16-t artiklit. Sellest raportist julgustatuna saatis Dalai-laama ÜRO peasekretärile palve viivitamatuks vahelesegamiseks. Detsembris 1959 võttis ÜRO Peaassamblee Malaisia ja Iiri Vabariigi algatusel vastu resolutsiooni nr 1353
Teie eelnevast tekstist selguma tsitaadi autori nimi, viide aga läheb Teie poolt otseselt kasutatud raamatu või artikli alusel: Aleksandr Bestuzev-Marlinski on meenutanud: ,,... majades on meeldiv puhtus; laual ei valitse toredus, vaid maitse, köökides kord" (Pappel 2003 : 27 järgi). Või: (tsit Pappel 2003: 27 järgi). Viiteks vajalikud andmed on enamasti leida väljaande tiitellehelt ja selle pöördelt. Nootidele, helisalvestustele ja nende saatematerjalile (plaadiümbrised, CD-vihikud) viidatakse nagu teistelegi publikatsioonidele. Samuti võib viidata ettekannetele, sel juhul tuleb peale autori ja ettekande pealkirja märkida konverentsi vms. ürituse nimi ning toimumisaeg ja koht. NB! Järgnevates näidetes on üldtuntud lühendite järel (jt, lk) ära jäetud punkt. Lubatud on aga ka punktiga lühendid (nii nagu paljud meist koolis õppisid). Tähtis on ÜHTSE süsteemi olemasolu:
annaabi.ee 
