postmodernistlikuks romaaniks. Unti on "eriliseks" peetud tema taotlusliku naiivse stiili pärast. Kuuekümnendatel oli see kahtlemata üks protesti väljendusi institutsionaliseeritud kirjanduse vastu, Suurte (riiklike) Kirjanike vastu. See oli märk autori iseolemisetaotlusest ning teadlik "põhihoovuse" võistlusest kõrvalejäämine. Unt jätkab sama stiili kuni tänase päevani. Nüüd võib seda tõlgendada kui diletantismitaotlust, kaotatud noorusesse tagasipürgimist, mis on vastandatud professionalismile, akadeemilisusele. Samas on see kooskõlas postmodernistliku ideaaliga, võib öelda isegi moodne, aga põhjendatav ka mugavusega. Unt jätab lati võimalikult madalale, et selle ületamiseks ei tuleks liialt pingutada. Seda sorti mugavus on aga sugestiivne, teeb ka lugemise mugavaks ja mõnusaks. Undi kirjanikuanne seisnebki keeruslite
süütuse kaitsjana. Holdenile meeldib pigem taganeda tema enda väljamõeldud maailma, kui tegeleda tõelisusega, mis teda ümbritseb. Tal on küüniline, liialt lihtsustatud arusaam teistest inimestest. Suur osa tema fantaasiamaailmast põhineb ideel, et lapsed on lihtsad ja süütud, samal ajal kui täiskasvanud on pealiskaudsed ja silmakirjalikud. Idee poisist, kes püüab kuristiku äärel lapsi, peegeldab tema hinge süütust, tema usku puhtasse, äraostetamatusse noorusesse. Teisalt võib Holdenit pidada tegelikust maailmast äralõigatuks, sest ta näeb maailma vaid läbi enda vaatevinkli. Usun, et lugejate arv, kes suudavad end samastada Holdeniga, on hämmastavalt suur. Tema rahulolematus ja oskus seda väljendada kisub lugejat kaasa, paneb ta mõtlema. On huvitavam vaadelda olukordi tema vaatenurgast, minna kaasa tema murede ja pahurusega, kui hakata raamatut lugedes lahkama, mis võiks olla tema käitumise põhjuseks. On ilmselgeid märke, et
vastupidavust. Ja kuigi ma tean, et see on nende leib, ometi küsin ma - MIKS nad edasi mängivad? Aga vist ei sõltu see enam neist - viiest mitte enam väga noorest mehest. Meelelahutusmasin on käima lükatud ning niikaua, kui tal veel veidikenegi hoogu jätkub, teda pidama ei saa... "Rock-Hoteli" põlvkond ei unusta teda. Barettide, tukkade ja masendavalt sarnaselt make upitud teismeliste põlvkond. Ühel ilusal päeval ta lihtsalt kaob. Aga ta on olnud, on jätnud jälje kellegi noorusesse, mälestustesse, maailmatajumisse. Ivo Linna - ka kümne aasta pärast vaatavad noored emad talle vargsi tänaval järele ning naeratavad nukralt omaette:" Mu jumal, kuidas ma olin küll temasse armunud..." "Rock-Hotel" on olnud sõbraks. Ta on aidanud sul mõista armastust, on sind lohutanud, mõistnud sinu muret, naernud koos sinuga maailma jaburuste üle või siis visanud kõigele hoopis käega ja olnud lihtsalt lõbus. Nüüd on tema aeg ümber saamas, tema ei ole enam tema
erinevusi. Viimase kümne aasta jooksul on ilmunud arvukalt kirjutisi võrdlemaks tänapäevaseid pöördumiskogemusi varemtuntutega. Võrdluse tulemusena on hakatud rääkima uuest ja vanast pöördumisviisist. Uut iseloomustab pikaajalisus, individuaalsus, intellektuaalsus, elumõtte leidmine ja täiskasvanulikkus. Sajandi algupoolsed uurimused aga kirjeldavad pöördumist kui lühiajalist, sageli kollektiivset, emotsionaalset, patutundest vabastavat ja noorusesse kuuluvat kogemust. Pöördumine võib toimuda erinevatel motiividel. Intellektuaalsed pöördujad on need, kelle pöördumise põhjustab kestev elu- ja olemise mõtte otsing. Müstilised pöördujad leiavad oma Jumala konkreetses üleloomulikus kogemuses. Proovipöördujad muudavad oma seisukohti, harjumusi, käitumist usulisemateks kohanedes eluraskustega. Tundelistel pöördujatel tekib uue alguse kogemus kuuluvuses ja ühises tegevuses. Pöördumist ei kirjeldata ega analüüsita, vaid
jäljendab jäljendamist." (Krull, 1993). Teisalt on Unti "eriliseks" peetud tema taotlusliku naiivse stiili pärast. Kuuekümnendatel oli see kahtlemata üks protesti väljendusi institutsionaliseeritud kirjanduse vastu, Suurte (riiklike) Kirjanike vastu. See oli märk autori iseolemisetaotlusest ning teadlik "põhihoovuse" võistlusest kõrvalejäämine. Unt jätkab sama stiili kuni tänase päevani. Nüüd võib seda tõlgendada kui diletantismitaotlust, kaotatud noorusesse tagasipürgimist, mis on vastandatud professionalismile, akadeemilisusele. Samas on see kooskõlas postmodernistliku ideaaliga, võib öelda isegi moodne, aga põhjendatav ka mugavusega. Unt jätab lati võimalikult madalale, et selle ületamiseks ei tuleks liialt pingutada. Seda sorti mugavus on aga sugestiivne, teeb ka lugemise mugavaks ja mõnusaks. Undi kirjanikuanne seisnebki keeruslite asjade ääretult lihtsas esituses, tema kirjutamises pole kübetki
ühiskonnaga. Katsikul käimine ja hambaraha maksmine viitas ühiskonna soovile võtta uus tulija omaks. Rinnast võõrutamise järel, oli 12aastane laps iseseisev isik. Kõndimine ja rääkimine tegid temast mänguealise. Varajane lapsepõlv ulatus 7aastani. Lapselt ei oodatud enne seda töö tegemist ja karistused olid leebed. 12 aastasena siirduti noorusesse. Laps oli nüüd sugu omav olend. Õed ja vennad ei tohtinud magada kõrvuti/koos. Algas töö ja täiskasvanuks kasvamine. Isad õpetasid poegi ja emad tütreid. Noorusesse kuulus armulaual käimine 1516 aastasena, kuhu pääses, kui tundsid ristiusu põhiteadmisi/tõdesid. Täisea mõõdupuuks peeti teatud oskuste valdamist. Poisi kõlblikkuse
annaabi.ee 
