Sugukondliku traditsiooni tähtsus: riigiametisse pääsesid joogiveega, keisrite ajal levisid kõikjal impeeriumis. jõukad, seetõttu juhtis riiki kitsas perekondlik ring (nobiliteet), suur teed ja sillad hakati rajama juba vabariigi ajal (kivist) osa riigiametnikke ja senaatoreid pärines põlvest põlve Rooma õigus riik toimis seaduslikul alusel (õigusriik), seadused nobiliteediperekondadest. määrasid riigikorra ja kohtupidamise, kõik rooma kodanikud olid Klienteelsuhte tähtsus: patroon (eestkostja) ja klient (kaitsealune) seaduse kaitse all, õigus kaevata edasi, keiser oli kõrgeim toetasid teineteist vastastikku: patroon andsi kliendile maad seaduseandjam ülemkohtunik pidi andma seadusi välja riiklikest
2. Mille poolest erines keisririigi valitsemine vabariigi omast? Vabariigis kuulus võim kodanikele, kuid nüüd kuulus võim ühele isikule. Valitsejal polnud küll sellist ametit, mis lubanuks tal üksi kogu riiki valitseda kuid ta oli mitmes eri ametis ja need andsid talle võimutäiuse kõige olulisemate asjade määramiseks. Senat ja magistraadid olid oma senise võimu kaotanud. Senaatoriseisus hakkas keisririigi ajal laienema, varem koosnes see nobiliteediperekondadest, keisririigi ajal Itaalia linnade ja provintside aristokraate. Kodakonsus anti kõigile riigi vabadele elanikele. 3. Miks oli ,,jaga ja valitse" (divide et impera) põhimõtte rakendamine roomlastele kasulik? Peeti iga vastasega eraldi läbirääkimisi ja kehtestati neile erinevaid sõltuvustingimusi, mis takistas nende ühist väljaastumist Rooma vastu ja võimaldas roomlastel tarviduse korral õhutada nende vahel pingeid. 4. Täida tabel Rooma provintside kohta.
klientidega. Plebeid olid keskmise jõukusega või vaesed talupojad. Nad pidid rikastelt tihti võtma laenu ning neid ähvardas alatasa võlaorjus. Abielu patriitside ja plebeide vahel oli keelatud. Lk 155 1-4 1. Riigiametisse ja senatisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt jõukad, et pühenduda täielikult riigiasjadesse, kellel oli poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikult tuntud. Suur osa riigiametnike ja senaatoreid purines põlvest põlve nobiliteediperekondadest. Konsulid ehk kõrgeimad magistraadid olid kõrgeima võimu kandjateks riigis. Sõja ajal juhtisid nad ka armed. Preetorid(neid oli 8) olid konsulite järel tähtuselt teisel kohal, korraldasid õigusemõistmist, kuid võisid ka juhtida sõjaväge. Tsensorid valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks, korraldasid kodanike loendusi ja koostasid senaatorite nimekirja. Nad kontrollisid ka kodanike elukombeid ja neil oli riigiasjade otsustamisel suur kaal
Vabariigi hiigelajal umbes 300 liiget, hiljem arv tõusis. Senaator- Senati liige, kes oli ametis eluaeg. Kogenud riigimehed ja senati otsustel oli sedause jõud. Riigiametitesse ja senatisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt jõukad, et täiel määral riigiasjadele pühenduda, kellel oli poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikkuse ees tuntu. Suur osa riigiametnikke ja senaatoreid pärines põlvest põlve nobiliteediperekondadest. Magistraat- Iga aasta valitavad riigiametnikud. Igasse riigiametisse valiti korraga vähemalt 2 meest, et vältida üksikute riigiametnike liigset võimu. Iga ametnik pidi arvestama kolleegi arvamusega. Nobiliteet- Riiki juhtiv üsna kitsas perekondade ring, kuhu kuulusid nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Patriits- Suursuguste suguvõsad liikmed, kelle esiisad usuti olevat asunud Rooma juba Romuluse ajal. Neile kuulusid kõik kodanikuõigused: ainult nemad pääsesid riigi- ja
Riiklik korraldus keisririigi ajal Keisril oli mitu ametit, millest ükski eraldi täielikku võimu ei andnud, kuid koos tegid temast riigi tegeliku juhi. Senatist sai keisriigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Senatisse kuulumine ja magistraadiks saamine andis võimaluse poliitilist karjääri teha, tagades mõjukuse ja au. Nii senaatorite arv kui ka kogu kodanikkond hakkas keisririigi ajal üha enam kasvama. Varem koosnes senatiaristokraatia Rooma nobiliteediperekondadest, nüüd hakkasid keisrid senaatoriteks tõstma esmalt Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid. Mida enam kodanike hulk suurenes, seda vähemaks jäi senaatoritel eesõigusi. Varase keisririigi lõpul anti kodakondsus kõigile vabadele meestele. Sellega kadusid kõik kodakondsusega kaasnevad eelised ja kodakondsusega polnud Rooma riigis enam tähtsust. Keisririik kaitses üha enam võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve. Itaalia ja provintsid
Provintside asevalitsejad ja muud tähtsamad võimukandjad olid enamasti määratud senaatorite hulgast. Senat koosnes jätkuvalt mõjukatest meestest ja vastuolu senatiga võis tuua keisrile märkimisväärset tüli. Seetõttu püüdis enamus keisreid senatiga hästi läbi saada. Senat etendas varases keisririigis valitseja nõuandjana olulist osa. Nii senaatoriseisus kui ka terve kodanikkond hakkasid keisririigi ajal üha laienema. Kui varem koosnes senatiaristokraatia Rooma nobiliteediperekondadest, siis nüüd hakkasid keisrid senaatoriteks tõstma esmalt muude Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid. Seeläbi suurenesid provintside ülikkonna võimalused riigi juhtimisest osa võtta. Ka mitmed keisrid pärinesid provintsiaristokraatia seast. Kodakondsust jagati keisririigi vältel nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele. Mida enam kodanike hulk suurenes, seda vähemaks jäid aga nende eesõigused
annaabi.ee 
