vesinikfluoriidhape HF F- fluoriidioon CaF2 kaltsiumfluoriid vesinikkloriidhape HCl Cl- kloriidioon NaCl naatriumkloriid soolhape vesinikbromiidhape HBr Br- bromiidioon KBr kaaliumbromiid - vesinikjodiidhape HI I jodiidioon KI kaaliumjodiid lämmastikushape HNO2 NO2- nitritioon Ca(NO2)2 kaltsiumnitrit lämmastikhape HNO3 NO3- nitraatioon NaNO3 naatriumnitraat divesiniksulfiidhap H2S S2- sulfiidioon Na2S naatriumsulfiid e väävlishape H2SO3 SO32- sulfitioon CaSO3 kaltsiumsulfit väävelhape H2SO4 SO42- sulfaatioon CuSO4 vask(II)sulfaat süsihape H2CO3 CO32- karbonaatioon CaCO3 kaltsiumkarbonaat
H3PO3 P4O6 lämmastikhape NO3- nitraatioon dilämmastikpentaoksiid HNO3 N2O5 lämmastikushape NO2- nitritioon dilämmastiktrioksiid HNO2 N2O3 ränihape SiO44- silikaatioon ränidioksiid; liiva H4SiO4 SiO2 peamine komponent
Harjutamiseks. Määrata a) Sb, b) As, c) Co, d) Cl, e) C, f) S oksüdatsiooniastmed alljärgnevates ühendites: a) HSbCl6 d) NaOCl b) As2S5 e) CH3CH2OH c) K3Co(NO2)6 f) FeS2 ------------------------------------------------------------------ Vastused: a) V, sest klooril on poolmetallist (Sb) suurem elektronegatiivsus, 4 5 b) V, c) III, sest nitritioon saadakse lämmastikushappest (HNO2), d) I, sest hapnikul on suurem elektronegatiivsus kui klooril, e) -II, sest orgaanilistes ühendites leitakse oksüdatsiooniaste brutovalemist (C2H6O), f) -I, sest ühend on S rauddisulfiid Fe S B. ELEKTRONIDE ÜLEMINEKUVÕRRANDITE KOOSTAMINE Meil on vaja kindlaks teha need keemilised elemendid, mille oksüdatsiooniaste lähteainetes ja reaktsioonisaadustes on erinev
on selle ala spetsialistid. Vee keskkonnas esineb amooniumioonina. NH3 ammoniaak kergelt lenduv. NH4+- ammooniumioon söövad meelsasti taimed. Vist läheb kuidagi edasi mikroobsesse tsüklisse. Kui mikroobes tsüklis hakkab toimuma protsess, mida nim nitrifikatsiooniks (ammooniumiooni kaheastmeline oksüdeerimine) kõigepealt nitritiooniks, edasi nitraatiooniks. Sellega tegelevad nitrifitseerijad bakterid, kes seda keemilist protsessi energiaallikana kasutavad. Nitraat ja nitritioon on taimedele kättesaadavad, ülesvõtmiskiirused on aga erinevad. Taimed suudavad kõige kiiremini tarbida ammooniumina ja järgmisena nitraadina. Kui keskkonnas hapnikku piisavalt, siis nitraatiooni tarbivad ainult taimed. O2 vaesete tingimuste ehk anoksia puhul. Nitraatioon läheb käiku ja käivitub protsess denitrifikatsioon. Seda toimetavad mikroobid, keda nim denitrifitseerivad bakterid. !kui hapnikku süsteemis pole, siis nitraadid hakkavad
mutageenid ja näriliste korral ka kantserogeenid. · Nitroosamiine leidub paljudes toitudes, aga ka ravimites, kosmeetikatarvetes, tubakas, tees jne. Võivad põhjustada kasvaja teket katseloomade maksas, neerudes, kusepõies, maos, peensooles, pankreases ja hingamisteedes. Kuna neid toidule valmistamise käigus ei lisata, ei ole nende lubatud sisaldusel ka piiranguid. · Kantserogeneesi võib põhjustada ka nitritioon ise. · Nitroosamiinide teket on võimalik pidurdada askorbiinhappe, tsüsteiini, gallushappe, naatriumsulfiti jt. taandajate lisamisega · Nitraatide ja nitritite ADI väärtused on vastavalt 3,64 ja 0,135 mg/kg. · Kogu ööpäevasest nitraatide tarbimisest (10-150 mg inimese kohta) annavad lehttaimed 99%. · Lihale konserveerimisel iseloomuliku maitse ja värvi andmiseks, samuti rääsumise ja
hüdroksüalküül-ühenditeks, mis seejärel moodustavad DNA suhtes väga reaktiivse alküleeriva alküülkarbooniumiooni. Kuna nitroosamiine endid toidule valmistamise käigus ei lisata, ei ole nende lubatud sisaldusel ka piiranguid. · Nitroosamiinide teket on võimalik inhibeerida askorbiinhappe, tsüsteiini, gallushappe, tanniinide, naatriumsulfiti jt. taandajate lisamisega · Kantserogeneesi võib põhjustada ka nitritioon ise. 35. Toidu lisaainete toksilisus. Sahhariin, aspartaam, tartrasiin. Toksikoloogilised probleemid on seotud ka toidule tema erinevate omaduste parandamiseks lisatavate ainetega. Mitmeid, nagu keedusool ja mitmesugused vürtsid, on lisatud aastasadu. Lisaks aja proovi edukalt läbinutele tuleb pidevalt juurde uusi, mille füsioloogilised mõjud pole mitte alati piisavalt selged. Paljud toksikoloogid on seetõttu tõsiselt mures.
Lämmastiku oluline fond on atmosfäär. Sealt satub lämmastik orgaanilisse ainesse peamiselt tänu molekulaarset lämmastikku fikseerivatele mikroobidele. Osad neist elavad sümbiondina taimede juurtes (näiteks mügarbakterid perekonnast Rhizobium liblikõielistes taimedes) kooselus seensümbiondiga (tsüanobakterid samblike koosseisus), osad elavad vabalt (eelkõige tsüanobakterid ehk sinivetikad, samuti bakterid perekonnast Azotobacter). Kuna lämmastikku sisaldavad ioonid (nitritioon, nitraatioon, ammooniumioon) on reeglina hästi dissotseeruvad, on lämmastik väga liikuv element. Organismides on lõviosa lämmastikust valkude koosseisus (meenutagem, et igas aminorühmas on lämmastikuaatom). Laguahelas hoolitsevad immobiliseeritud lämmastiku ringesse toomise eest esimesena ammonifitseerijad bakterid. Ammonifikatsioon on aminorühma (-NH2) sisaldavate orgaaniliste ainete bakteriaalne lagundamine (aminohapete desamiinimine). Ammonifikatsiooni lõpp-produkt on
annaabi.ee 
