Kõige suurema lahustuvusega on PbCl2, mille lahustuvus suureneb soojendamisel tunduvalt. Seda omadust kasutatakse Pb2+ - ioonide eraldamiseks teistest I rühma katioonidest. Sadestamisel tuleb vältida Cl - ioonide suurt liiga, sest PbCl2 ja AgCl moodustavad kloriidioonide liiaga lahustuvaid kompleksühendeid [PbCl4]2 ja [AgCl2]. Esimese rühma katioonide eraldamise ja tõestamise skeem: Tõestusreaktsioonid: Pb2+ - ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl- - ioonidega Plii(II) nitraadile lisasin kaaliumkloriidi, tekkis valge pliikloriidi sade, mis lahustus soojas vees. Pb2+ + Cl- PbCl2 b) I- - ioonidega Plii(II)nitraadi lahusele lisasin kaaliumjodiidi, tekkis kollane pliijodiidi sade. Tekkinud sade lahustasin vesivannil kuumutades etaanhappega hapestatud vees ning jahutasin kraanivee all. Kiire jahutamise tõttu eraldus sade kuldselt helkiva peenekristallse sademena. Pb2+ + I- PbI2 c) CrO42- - ioonidega
ühendeid (erinevalt kemoorganotroofidest, kes kasutavad selleks orgaanilisi ühendeid). 2. Mis on denitrifikatsioon? Denitrifikatsioon on anaeroobsetes tingimustes toimuv protsess, mille käigus nitritid ja nitraadid redutseeritakse gaasilisteks lämmastikuühenditeks (nt N 2O; N2) või ammoniaagiks (NH3). Kõik denitrifitseerivad bakterid on võimelised aeroobseks hingamiseks. Juhul, kui hapnikku pole, kantakse elektronid üle nitraadile (NO3-) või nitritile (NO2-). 3. Mis on nitrifikatsioon? on NH3 bioloogiline kahe-etapiline oksüdeerumine hapniku osalusel nitraatideks. Protsessi viivad läbi nitrifitseerijad bakterid. Nitrifikatsiooni kiirus sõltub eelkõige ammoniaagi oksüdeerumisest nitrititeni, milleks vajatakse võrreldes nitrititest nitraatideks muundumisega rohkem energiat. Nitrifikatsioon on oluline lüli lämmastikuringel mullas. 4. Miks vajab orgaanilise süsiniku kasutamine biosünteesis vähem energiat kui CO2
Kuna teada on lahuse tihedus, siis saab leida milline on 2.74 g kaaluva lahuse ruumala. ρ = mass/V; V = mass/ρ = 2.74 g/ 1.41 g/ml = 1.94 ml Vastus: 1.94 ml 5. Lahus sisaldab 12.6 ppm Ca(NO3)2, mis dissotsieerub täielikult. Leia NO3- kontsentratioon ppm-ides. - Iga Ca(NO3)2 (molaarmassiga 164.008 g/mol) mool sialdab 2 mooli NO3 (molaarmassiga 62.005 g/mol), seega nitraadile kuuluv osamass ehk kaalanalüütiline tegur on: 2molNO3− 62.005 gNO3− / molNO3− gNO3− − − − = 0 .7557 molCa ( NO3 ) 2 164
mikroobide poolt moodustatud substraate: org happeid, alkohole ja H2. H2 on hea substraat anaeroobsetele hingajatele kuna ta on energiarikas. Kõige vanem on kas väävlihingamine või prootonite redutseerimine, kuna need levinud arhete hulgas. Ka rauahingamine. Nitraatne hingamine ja denitrifikatsioon. Nitraadi ammonifikatsioon. Nitraatide toksilisus imikutele ja täiskasvanutele. Nitraatide hingamine on protsess, kus oksüdeeritavatelt ühenditelt ärastatud elektronid kantakse nitraadile, mis redutseerub nitritini, mis eritatakse kk-da. Nitraatsed hingajad on fakultatiivsed anaeroobid. Kui hapnikku on siis hingavad nad hapnikuga ja nende membraanis on tsütokroomi oksüdaas, mis elektronid hapnikule üle kannab. Anaeroobses kk-s tsütokroomi oksüdaasi ei sünteesita. Selle asemel sünteesitakse membraani Mo sisaldav valk nitraadi reduktaas. Esineb nt Pseudomonastel, Enterobacteritel, Escherichiatel, Bacillustel, Thiomargarital. Nitrite teke nitraadist on ohtlik joogivees.
E. coli tsütokroom bd-II (appCB) on vähem uuritud ning täpne roll pole selge. Tõenäoliselt tsütokroom bd-II ei osale prootongradiendi tekitamises. Seda tsütokroomi ekspresseeritakse statsionaarses faasis, samuti C- ja P-nälja korral. ArcAB kahekomponentne süsteem aktiveerib geenide transkriptsiooni. Elektronide aktseptorid Nitraatne hingamine. E. coli'l on 3 nitraadi reduktaasi, mis on võimelised elektrone kandma kinoolilt elektronide lõpp-aktseptorile, antud juhul nitraadile. Nendest kaks, nitraadi reduktaas A (NRA) ja nitraadi reduktaas Z (NRZ) on membraaniseoselised, mis viivad läbi tsütoplasmaatilist redutseerimist, ja on biokeemiliselt sarnased. Nii NRA kui NRZ on aktiveeritud aeroobses keskkonnas, samas kui kolmas, Nap, on ekspresseeritud anaeroobses keskkonnas. Kõik kolm nitraadi reduktaasi sisaldavad Fe-S klastrit ning on Mo-seoselised ensüümid. NRA kodeerib narGHJI operon. NRA on terminaalne reduktaas, mis kannab
Fnr tunnetab väliskeskkonna redoks-staatust: [4Fe-4S]2+ klaster võimaldab siduda kaks Fnr subühikut ja selline kompleks seondub DNA-ga. Hapniku toimel moodustuv [2Fe-2S]2+ klaster muudab Fnr-i konformatsiooni nii et see ei ole enam võimeline dimeriseeruma. Fnr-i monomeerid DNA-ga ei seondu Dimeriseerub ja seondub DNAle- (vähem O2te,) kui rohkem O2.te siis monomeer ja ei seondu Anaeroobse hingamise kontroll kahe-komponendiliste süsteemide abil vastusena nitraadile ja nitritile Enamus geene, mis on seotud anaeroobse hingamisega, vajavad aktivatsiooniks Fnr valku. Juhul, kui elektronide aktseptoriteks on nitraat või nitrit, osalevad regulatsioonis Nar (nitrate reduction) transkriptsiooni regulaatorid. Nar valgud toimivad kahes signaaliülekande rajas: 1. NarX membraanne sensor NarL tsütoplasmaatiline regulaator 2. NarQ membraanne sensor NarP tsütoplasmaatiline regulaator. Nitraat stimuleerib mõlema sensori autofosforüleerumist
(DMSO), trimetüülamiin N-oksiid (TMAO), nitrit ja nitraat. Nende ühendite koosesinemisel kasutatakse neid samaaegselt, kuid nitraat on võrreldes teistega eelistatud. Valiku tegemine anaeroobse hingamise ja käärimisradade töötamise vahel on kontrollitud globaalsete regulaatorite abil. Samuti ka see, kas domineeriv on anaeroobne nitraatne hingamine või mõni teine anaeroobne hingamisrada. Anaeroobse hingamise kontroll kahe-komponendiliste süsteemide abil vastusena nitraadile ja nitritile Enamus geene, mis on seotud anaeroobse hingamisega, vajavad aktivatsiooniks Fnr valku. Juhul, kui elektronide aktseptoriteks on nitraat või nitrit, osalevad regulatsioonis Nar (nitrate reduction) transkriptsiooni regulaatorid. Nar valgud toimivad kahes signaaliülekande rajas: 1. NarX membraanne sensor NarL tsütoplasmaatiline regulaator 2. NarQ membraanne sensor NarP tsütoplasmaatiline regulaator. Nitraat stimuleerib mõlema sensori autofosforüleerumist
annaabi.ee 
