August Gailit "Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud ränduriromaan, "romaan novellides". Teose nimitegelane Toomas Nipernaadi on rändur, vagabund ning võõraste naiste meelitaja ja narritaja. Peategelane jagab lubadusi, kuid nende täideviimine ei paista teda eriliselt huvitavat. Siin kohal tundub, et kirjanik August Gailit on loonud naistele ideaalmehe ning meestele idooli. Kuid mis me õige Toomas Nipernaadis kui inimesest teame? Ei saa öelda, et ta oli vaba, pigem oli tegemist vangistusest pääsenud inimesega. Talv, külm ja masendav aastaaeg, hoidis Niperaadit kinni. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Naistega olid Nipernaadil samuti omad piirid paika pandud. Nimelt ei otsinud ju mees seksuaalset rahuldust, vaid tahtis ennekõige naistega manipuleerida ning näha, kuidas olukord seekord laheneb
Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese
tema vabaduse otsinguile. Minu arvates oli filmis kasutatud rohkem sümboleid. Samuti leidub mõningaid erinevusi ka Nipernaadi tegelaskujus Tõnu Kark ei vasta raamatus kirjeldatud tegelasele, kuigi mängib oma osa päris hästi. Raamatut lugedes kujutasin ma Toomast ette kui omapärast inimest, kes täienes ja selgines järk-järgult. Alustas ta ju parvepoisina ning lõpetas intelligentse kirjanikuna. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Nipernaadis oleks nagu kaks poolt romantik ja tõsine inimene. Tema lahutamatu kaaslane oli kannel, mida ta tihti mängis ja igal pool endaga kaasas kandis. Igas novellis leidus tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks teadis ta kauneid sõnu, lõi muinasjutte ja rääkis rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Kuna ta oskas äratada igatsust millegi kauni järele, armusid tütarlapsed temasse üsna kiiresti ja lihtsalt
traagika. Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Teosed · "Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910 · "Saatana karussell" (novellikogu), 1917 · "Muinasmaa" (romaan), 1918 · "Klounid ja faunid" (följetonid), 1919 · "Rändavad rüütlid" (novellikogu), 1919 · "August Gailiti surm" (novellikogu), 1919 · "Purpurne surm" (romaan), 1924 · "Idioot" (novellikogu), 1924
Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923.-1927. aastal ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 1920. aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese
teosteahela suurema keti lüliks, mis aitab näha tõde ja õigust kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. 8. Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane. Nipernaadi on ülesehitatud selgelt ühele kesksele peategelasele Toomas Nipernaadile. Tegemist on eesti kirjandusajaloo peaaegu kõige tugevama peategelasega, kõige eredamalt välja joonistatud ja kõige kandvam tegelane. Nipernaadit võib käsitleda kui kelmi või narri või kurvakujurüütlit. Nipernaadis kohtuvad reaalne maailm ja muinasjutu maailm. Mitte rändamine ja armumine pole peamine, vaid ta jutustab ka lugusid. Nipernaadi kannab endas rõõmsat kergust, vaba kohustustest ja elurutiinist. Kahe maailma segunemisprotsess, mille ühendamine luhtub. Saab võrrelda Don Quijotega ümbritsevast erinevas eluvõtmes olemise kaudu. Saab pakkuda vaid illusioone. Oma peegelpilti ta näha ei taha: Maret Vaa ja Pille Riin. Põgeneb armastuse eest
annaabi.ee 
