troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge töötas seal 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. 1874-1895 oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Temaga koos töötas ülemaednik C.Bartelsen.Peale Bartelseni tuli N. Kuznetsovi 1895-1915 uueks direktoriks, kelle käe all toimus mitmeid uuendusi, ja taime taksonite arv küünids kümne tuhandeni.Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918- 1919, F
1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas siin 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aia silmnähtav areng, ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küündis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seati ümber Engleri süsteemi järgi. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös
9) broneeritakse vajadusel hotell ja korraldatatakse nende vastuvõtt, transport ja registreerimine 10) valmistatakse rinnasildid Delegatsioonide paigutus · Vestluste ja läbirääkimiste korral istuvad pooled teineteise vastu. · Külalistele pakutakse alati mugavam koht · Külalised näoga akna suunas · Istekohad peavad vastama delegatsiooniliikmete positsioonidele. Suuremate korral tähistatakse istekohad nimesiltidega. · Delegatsioonijuhtide istekohad asuvad laua keskel ning need võib teistest eristada kõrgemate seljatugedega · Tähtsuselt teine delegatsiooniliige paigutatakse istuma juhist paremale. · Sekretärid paigutatakse istuma laua otstesse · Tõlgil peab olema visuaalne kontakt delegatsiooni liikmetega · Suurematel konverentsidel ja kongressidel nähakse delegatsiooniliikmetele ette nimelised sektorid ning võimalusel ka nimelised kohad
Varakevadel, kui puude all veel kohati lumelaike, lööb pargis õitsema mürgine näsiniin. Võõrpuuliikidest leidub siin veel siberi ja palsamnulgu, alpi seedermändi, mägimändi. Omapärased on pargis ka hariliku kuuse leinavorm ( Picea abies f. pendula ) ning keraja ladvaga vorm ( P. abies f. globosa ). Suurim haruldus on aga pargi lõunaosas kasvav Eesti ainus maksimovitsi lepp ( Alnus maximowiczii ). Sadu teisi haruldusi ei olegi vaja üles lugeda, sest puud ja põõsad on varustatud nimesiltidega ning täpsema ülevaate metsapargist ja selle jaotamisest osakondadeks annab tiigi juurde paigutatud skeem. Tiik kaevati seljandikule 19. sajandi lõpul ja selle ümbrus kujundati hubaseks puhkepaigaks. Metsapargi tiigi äärde püstitati 3. septembril 1972. a. mälestuskivi varalahkunud NSV teenelisele metsakasvatajale, Sangaste metsaülemale Herbert Raapile. Omaette haruldus ja väga ilus on Sangaste alevist kuni lossimüürini üht teepoolt palistav ligi 3
Ülikooli botaanikaaia kaudu. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas seal 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Pikka aega (1874-1895) oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Järgmise direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aias silmnähtav areng: ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede ja stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küünis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seatakse ümber Engleri süsteemi järgi.
kahhelahjud. Nii lossi maalilises ülesehituses kui ka põhiplaanis on tunda meistri kätt. Osaliselt säilinud ka peahoonest varasemad hooned. Ka kõrvalhoonetest on palju kujundatud peahoonega ühtses stiilis. Esindulikumad olid keskaegset linnust meenutav tallikompleks, laudahoone ning väike veetorn. Peahoone taga teasel pool tiik on liigirikas metsapark, kus huvitavamad puud- ja põõsaliigid on õppe-eesmärgil nimesiltidega varustatud. Nõukogude ajal oli mõisas puhkekodu ja pioneerilaager, praegu on ta kasutusel mitmesuguste seminaride, konverentside, pidude jne korraldamise paigana. Mõisast kihelkonnakeskusse suundunud viie kilomeetri pikkusest alleest on säilinud vaid üks puurida. (Praust, 2008) Lk 257-26 1912.aastal tunnistati Sangaste mõis Venemaa parimaks majapidamiseks. Mõisate võõrandamise järel jäi Sangaste mõisa süda edasi krahv Bergile rendile. Neogooti vormingutes peahoone valmis 1883
annaabi.ee 
