1. Nimeteooria. Nime mõiste, definitsioon ja tunnused. Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid. Nimeteooria sai alguse Vana-Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi
1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud ühe kinnistu ning 1467. a on selle loovutanud preester Ludolphus Carwel (Tiik 1987: 83). Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390. a Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne. Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a artiklis ,, Sugunimede tekkimine", et eesti talupoegadel oli sugunimesid vähesel mõõdul Saaremaal Näiteks 1453. a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12). Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi, isikunime osa.
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Villem (Erand Kohanimest tuletatud täpsustav täiendosa on ilma sidekriipsuta, nt. Vargamäe Andres, Oru Pearu) Ülekantud tähenduses mingi isikutüübi iseloomustamiseks kasutatav isikunimi kirjutatakse suure algustähega: Rockefellerid ja Fordid, Andresed ja Pearud, d'Artagnanid, uus Jaan Talts, mõlemad Dulcinead. [Erand: Isikute ümberütlevad nimetused kirjutatakse väikese algustähega, suurtähelised on üksnes neis sisalduvad teised nimed: ajaloo isa (Herodotos), Emajõe ööbik (Koidula)] · Kohanimed kirjutatakse läbiva suurtähega, välja arvatud nimetus e.liigisõna (meri, jõgi, mägi, linn, tänav, väljak, jalg [s.o tänav mäejalal], kaar [kaarjas tänav või tee] jt). Kaksiknimi on tekkinud täpsustava täiendsõna lisamisel. Õigekiri sõltub sellest, kas täiendsõna käänamisel muutub või mitte: vrd.Lääne- Eestis, Suurel Munamäel. Kui ei
(Egiptus), tõusva päikese maa (Jaapan), linn seitsmel künkal (Rooma), Poola jõgede ema (Visla), jäämander (Antarktika), geisrite saar (Island), suur lomp (Atlandi ookean). Mõnda hüüdnimestunud nimetust võib ka läbiva suurtähega kirjutada: Must Mander, Roheline Mander, Vana Maailm, Uus Maailm, Kolmas Maailm, Metsik Lääs, Igavene Linn. Suurtähelised on ka ümberütlevates nimetustes sisalduvad teised nimed: Neevalinn, Taaralinn, Emajõe Ateena. Ülekantud tähenduses mingi nähtuse, sündmuse vm tüübi iseloomustamiseks kasutatav kohanimi kirjutatakse suure algustähega: Arvan, et Ameerikaid enam ei avastata. See talu on olnud minu Vargamäe. -- Üksikud seesugused kohanimed on üldnimestunud, nt mahtra (lööming), soodom (suur segadus). Kohanime täpsustav täiendosa kirjutatakse suure algustähega ning ta liitub põhisõnaga
Analüüs kajastab töö valmimise (15. jaanuar 2003) aegset seisu. 2 NIMEKORRALDUSEST ÜLDISELT Nimekorraldust käsitatakse tavaliselt keelekorralduse allosana, ent võrreldes üldise keelekorraldusega on tal mitmeid erijooni: a) nimekorralduses on tähtsam osa mitmesugustel juriidilistel aspektidel, kuivõrd paljusid nimesid (isiku-, koha- ja ärinimed) registreeritakse ametlikult ja seepärast on neile mingi staatuse andmiseks vajalik sätestada see õigusaktides (nimeseadustes); b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel (transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl. Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul
(vn), Juri Kazakov (vn), Sotha Rusthaveli (gruusia), Orõna Otrostsenko (ukraina). 10 Erandid Isikunimedest on erandiks ainult mõne ajalootegelase nimi, nagu Aleksander Suur, Karl XII, Peeter I, Katariina II. Kohanimede hulgas on kahesuguseid erandeid. 1. Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri. Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986
[Nimeseadus 2005, §8 lg1] Perekonnanimeks lapsele ei ole lubatud anda vanemate abiellumisel või perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest koosnevat perekonnanime, väljaarvatud erandkorras kui lapse õel või vennal on kahest nimest koosnev perekonnanimi, kuid see peab ühtima vanema kahest nimest koosneva perekonnanimega. [Nimeseadus 2005, §8 lg2] Eesnimi antakse lapsele vanemate kokkuleppel või ainsa vanema või eeskostja ettepanekul. Leidlapsele antakse nimed eeskosteasutuse avalduse alusel. [Nimeseadus 2005, §8 lg3] Surnult sündinud lapsele antakse perekonnanimi ja vanemate soovil ka eesnimi, arvestades isukunime andmise põhimõtteid. [Nimeseadus 2005, §9] 2.3. Isikunime õigekirjutus Isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-ladina tähti ja sümboleid, vajaduse korral võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutusreegleid. Isikunime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele, võõrkeelse nime kirjapilt asjaomase keele
annaabi.ee 
5 punkti
~ 2 lehte
96 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid