põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude vahelistest loodusliku taimkattega servadest sõltuvad paljud putuka- ja taimeliigid ning neist toituvad linnud ja pisiimetajad. Hooldamiseks piisab nende hilissuvisest niitmisest, et takistada kõrgema kasvuga taimede domineerimist. Väetised ja pestitsiidid ei tohi neile ribadele sattuda (M. Semm 2003). Põllupeenrad on ka olulised talvitumispaigad põllukahjurite looduslikele vaenlastele. Põhilised kahjurite arvukust reguleerivad putukad on jooksiklased, kõrvahargid, lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased. Kevadel tulevad nad sealt uuesti põllu peale tagasi ja hakkavad kahjureid hävitama. Põlluservad puhverdavad tõrjeainete mõju
Sellest tulenevalt metsa areaalide arv suurenes. Maakasutuse areaalide arvu suurenemisega on toimunud maastiku fragmenteerumine ning areaalide keskmine pindala on vähenenud; ulatuslik maaparandus- Nõukogude Liidu ajal viidi läbi ulatuslikke maaparandustöid, eesmärgiga suurendada haritava maa pindala; linnastumine. Viimase aastasaja jooksul on paljud niidud suurelt jaolt kinni kasvanud, kuna traditsioonilistest maakasutusviisidest- karjatamisest ja niitmisest on intensiivsemate põllumajandusmeetodite kasuks loobutud. Järsud muutused traditsioonilises põllumajanduslikus maakasutuses on seadnud ohtu aladele iseloomulikud taime- ja loomaliigid. Iseloomusta Eesti geoloogilist ehitust (aluskord, aluspõhi, pinnakate; kivimiline koostis, maavarad, mõju teistele maastikukomponentidele, n veereziimile, mullastikule, taimkattele jne)
Palang, 1998). 11 Põhilisteks maakasutust mõjutavateks jõududeks on peale looduslike protsesside olnud veel maareformid, küüditamised, linnastumine ja põllumajanduse kontsentratsioon nõukogude perioodil (Mander jt, 1994). Viimase aastasaja jooksul on paljud niidud suurelt jaolt kinni kasvanud, kuna traditsioonilistest maakasutusviisidest karjatamisest ja niitmisest on intensiivsemate põllumajandusmeetodite kasuks loobutud. Järsud muutused traditsioonilises põllumajanduslikus maakasutuses on seadnud ohtu aladele iseloomulikud taime- ja loomaliigid (Hallanaro jt, 2002). Kunagistest laialt levinud pool-looduslikest kooslustest on Euroopas järele jäänud vaid üksikud fragmendid (van Dijk, 1991). 1.4. Looduskaitse Soomaa rahvuspargis Esimest korda rakendati looduskaitse meetmeid praeguse Soomaa rahvuspargi territooriumil 1959
kao, - Ülased ja sinililled- mürgised, kuivatamisel mürk kaob, - Maikelluke- eriti mürgised marjad, Soome rahvuslill - Kaunis Piimalill (jõulutäht)- mürgine, Looma ja karjamaa vahelised suhted Karjamaa kasutamine keerulisem, kui ühe aastaste kultuuride viljelemine. Heintaime liike rohkem, karjatamine loob uued tingimused, võrreldes rohu niitmisega. Karjatamisega kaasneb tallamine, väljaheited, mikrobioloogilised tegurid. Rohusöömine erineb rohu niitmisest. Niitmisega eemaldatakse kõik taimed valikuta, karjamaal söövad loomad valikuliselt, pidevalt kärbitakse paremaid taimi. Paremad taimed on ebasoodsates tingimustest, mittesöödavad soodsates tingimustes. Niitmise kõrgus sama, kärpimise kõrgus erinev, tihedusest, arengufaasist, peale karjatamist jääb laiguline karjamaa, Kärpimisega 30-90 ampsu. Söömise kiirus on pärandatav. Pidev söömine kestab 30 minutit, kogu kestvus 4 tundi ja siis pikem vaheaeg mäletsemiseks
komposteerides sõnnikuga. Vedelatest orgaanilistest väetistest kasutatakse enim virtsa ja läga, mis on lämmastiku- ja kaaliumirikkad, täiendavalt tuleks lisada fosforit. Karjamaade kasutamine 1. Karjamaade iseärasused - Keerulisem kui üheaastaste taimede kasutamine - Karjatamisel on täiesti erinevad tingimused (tallamine, väljaheited, mitmete mikroorganismide tegevus). Alles karjatamine teeb rohumaast karjamaa. - Rohu söömine erineb rohu niitmisest niitmisel kõrvaladatakse rohi ühtlaselt, karjamaal sööb loom valikuliselt. Pidevalt kärbitakse paremaid taimi ja taimeosi, seetõttu paremini söödavad taimeliigid on ebasoodsates tingimustes. Mittesöödavad taimeliigid aga võivad rahulikult kasvada, annavad seemet, paljunevad(head taimed võvad välja minna, mittesöödavad levivad). Kärpimise kõrgus sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ja arengufaasist
Mehhaaniline ainult umbrohtude välja kitkumine Karjamaa kasvatamine Karjamaa kasvatamine on keerulisem, kui üheaastaste kultuurtaime liike. Heintaimede liike karjamaal rohkem. Loomade karjatamine loob täiesti teistsugused tingimused,isegi võrreldes niitmisega. Karjatamisega kaasneb tallamine, väljaheited Karjatamine teeb rohumaast karjamaa. Muutub hõredaks kui niita. Karjatamine toob endaga kaasa : rohu söötmine erineb niitmisest sest loomad valivad ja kärbivad paremaid taimeliike ja nende osi. Seetõttu on parimini söödavad taimed ebasoodsas, mitte söödavad aga soodsas olukorras. Kärpimise kõrgus on erinev, sõltub palju taimede kõrgusest, tihedusest , arengufaasist. Tavaliselt jääb peale karjatamist laiguline pilt. Ühe minuti jooksul võivad loomad teha 30- 90 hammustust, see on pärandatav tunnus. Sellest oleneb toodangu võime
annaabi.ee 
