tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980). Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine. Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt. Tänapäeval võib seda kohata saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht) suletud maastikul. Sellist karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril. Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka pajuvõsa
Toorproteiini saak mis on 1-5t/ha on max tasemel sel ajal kui heintaimed on leherikkad st võrsumisest kõsumiseni ja pärast õisiku mood algab prot vähenemine ja prot tase langeb pärast õisiku mood 0,5% päevas. 72)Rohumaade tüübid Rohumaa tüüp ja iseloomustus Rohukamara tüüp Kestus N kg/ha kasutusviis aastates Lühiajaline majanduslikult 1) punase (roosa) 1,5-2 - niiteline kallid, sest kulutused rajamiseks ristiku rohke jagunevad 1-4 aasta peale, aga 2) pun. (roosa) ristiku 2-3 0-70* niiteline, kulutused on suured. ja pealiskõrreliste vahelduv Lüh.ajalised vajalikud sel juhul: rohke a) mullad madala 3) valge ristiku ja 5 0-70* karjatamine, viljakusega, kõrreliste rohke vahelduv
kogutud karjamaasaak, saadud tulem on karjamaa zootehniline saak MJ-des. Zootehnilise karjamaasaagi (MJ/ha) ümberarvestamiseks kg/ha rohusaagiks tuleb: Karjamaasaak MJ/ha : 2,00 (1.karjatamisring) = rohusaak kg/ha : 2,25 (2.karjatamisring) = rohusaak kg/ha : 2,40 (3.karjatamisring) = rohusaak kg/ha : 2,50 (4.karjatamisring) = rohusaak kg/ha Karjamaasaagi niiteline arvestus. Niitemeetodi korral valitakse igas koplis arvestuslapid kogu suveks ja võimaliku ühtlase paigutusega üle kopli pindala, et nad iseloomustaksid kogu kopli rohukamarat. Lapid märgitakse nurkadesse löödud vaiade või lapi nurkadesse lõigatavate vaokeste abil. Vaiad tuleb lüüa maasse nii sügavale, et nad ei segaks järelniitmist. Arvestuslappide eraldamiseks võib kasutada puust valmistatud raami (näit mõõdus 2 x 5). Raam asetada
Keraheinarohke rohukamar talub 4-5 karjatamisringi. Karjatamise kõrgus peale karjatamist sõltub karjamaa tüübist: aluskõrrelistel 4-5 cm ja pealiskõrrelistel 5-6 cm. Lisasöötmine(kontsentraadid, karesööt?). Loomad söövad 3% kuivainet oma kehakaalust. Karjatamise viisid 1. Süsteemitu e vabakarjatamine 2. Süsteemikindel e ratsionaalne karjatamine ii) Kopliviisiline iii) Portsionviisiline iv) Karjamaade vahelduvkasutamine v) Karjamaade niiteline kasutamine vi) Ketitamine Süsteemitu karjatamine Kasutatakse laidudel, saartel. Viiakse loomad sinna ja lastakse lahti. Loomadele antakse kätte kogu karjatatav pind, neil on ligipääs igale poole. Kõigepealt süüakse ära maitsvad liigid, need väärtuslikud liigid 7-8 päeva pärast uue söödaädala ja nii kärbitakse neid liike 10-12 korda suve jooksul. Mõne aasta pärast väärtuslikud liigid kaovad taimikust
Väga oluline osa on a) Kopliviisiline rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas b) Portsjon tiheda juurestikuga väetisaineid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel c) Vahelduv käsutus väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga. Seosesosa haritava maa ajutise või pikaajalise d) Niiteline käsutus käsutusest väljalangemisega Eestis, kerkib kohati esiplaanile rohumaa uudne roll mulla viljelusväärtuse e) Ketitamine säilitajana. 24.) Rohusaagi kasutamine niitmise teel:talviste rohusöötade (silo, hein) tootmine, sileerimise 20)Rohumaade pealtparandamine põhimõtted.
söödav uus ädal. Loomade seisukohalt oluline et lühike vahe: sööduvus erinev: esimesel päeval 60..70 kg, teisel 40,,50 kg ja kolmadal veelgi vähem. Karjamaa võib muuta haigusallikateks mikroobid. Karjatamis ringide arv võib olla 4-7 korda. Valgeristikut võib mitu korda. Karjatamisviisid Sellest sõltub loomade toodang ja produktiivsus. Vabakarjatamine e süsteemitu ja süsteemikindel (ABC) A- Kopliviisiline B- portsioonviisiline ja C- karjamaa valehlduv kasutamine. D- karjamaa niiteline kasutamine. E- ketitamine Vabakarjatamine- saartel, suutel maastikel, antakse kogu ala loomadel kätte, noorloomad, laidudel, Halb: esimestel päevadel piimatoodang kõrge, aga väärtuslikud liigid annavad uue ädala, jätavad ebaväärtuslike liike alles. Väärtuslikud taimed kaovad taimikust 3-4 aasta pärast. Hakkavad haigused levima Süsteemiline karjatamine: A- Karjamaa jaotatakse kopliteks ja karjatatakse vastavalt rohu kasvule, vaheaeg 20-30
annaabi.ee 
