7b MRK Liiginimi ladina keeles Rana temporaria L. Elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikul. Kogu suve Elupaik ja -viis veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla.
Harilik karusammal Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda karusamblalised, perekonda karusammal. Püstine või tõusev, väga tugev, mitteharunev vars. Paljuneb eostega. Laia levialaga, kasvab kõigil mandritel. Eestis sage. Kasvab niisketes soo ja arumetsades, rabas ning sooniidul. Tavaliselt lubjavaesel pinnasel, mõnikord ka liivastes kohtades. Rabastumise üks kindlamaid tundemärke. Ilmub esmalt niiskematesse lohkudesse. Mitmetele putukatele talvitumis ja elukohaks. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Harilik karusammal Metsakäharik Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda ulmikulised, perekonda käharik. Lehed küllaltki suured: kuni 5 mm pikad ja 3 mm laiad. Voldilised, alusel kolmnurksed, ahenevad sujuvalt teravaks tipuks
Tansaanias ja Sambias. Savannisebrat kui liiki iseloomustavad suhteliselt väikesed kõrvad, rinnaloti puudumine ja ka see, et vöödid ei moodusta laudjal ruudulist mustrit. KÄITUMINE Savannisebra elab savannides ja muudel rohumaadel, kus kasvab kõrrelisi või nii kõrrelisi kui ka põõsaid, eriti kui need paigad asuvad küngastel ja madalate mägede laugjatel nõlvadel. See liik talub halvasti veepuudust ja siirdub kuival ajal niiskematesse paikadesse (sageli metsadesse) või tõuseb mägedesse, sooritades regulaarseid rändeid. Savannisebrad elavad püsivates peretabuunides, millesse kuulub maksimaalselt 9- 10 looma. Sagedamini on tabuunis 4-5 looma (Krügeri rahvuspark) või 6-7 looma (Ngorongoro looduskaitseala). Tabuuni eesotsas seisab vähemalt viieaastane täkk, ülejäänud liikmed on märad, sälud ja varsad. Peretabuuni koosseis on väga püsiv. Ajutiselt võib ta laguneda siis, kui joogikohal ründavad tabuuni kiskjad
· teda leidub eeskätt lehtmetsades, saastatusele ja hukkuvad juba jõgede-äärsetel lamminiitudel, mistahes reostusega veekogudes rannaniitudel, soode servaaladel. · veedab maismaal suurema osa oma elust, talvituvad maismaal - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne · talvituvad üksikult · võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti · päevaks varjuvad ka niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne KIIL Odonata · tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis · Eestis registreeritud üksnes 57 liiki · pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea · üldiselt elavad kiilid veekogude
pool leidub Prantsusmaa lõunaosas ja Itaalias. Eestis elab vaid mandriosas, Saaremaalt pole leitud. · Arvukus Eesti mandriosas on arvukas, kuid arvukuse kõikumised võivad olla üsna suured. Rohukonn Rana temporaria L. · Elupaik ja -viis Elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikul. Kogu suve veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonnad sooritavad massilisi ühisrändeid (võivad kesta 3...5 päeva), siirdudes sügisel talvituspaikadesse ning kevadel talvituspaikadest kudemispaikadesse. · Toitumine
puituvad ja püsivad mitu aastat. Lõhn on tunnuslik. Valgeviltjad lehed on talvehaljad. On sügava juurestikuga kuivalembene taim. Erinevad kuivamaa kahepaiksed nagu rohukonn ja kärnkonn vajavad palju õhuniiskust, et ellu jääda, sest nende kehatemperatuur ja sõltub väliskeskkonnast ning nad peavad õhust piisavalt niiskust saama, et mitte surra. Võib öelda, et õhuniiskust vajavad enamik Eestis elutsevaid loomi, kui ka saabub kuivaperiood, siis liiguvad nad tavaliselt niiskematesse kohtadesse, et siiski vett leida. Happelisus Puisniidud kasvavad enamasti paksema moreenist pinnakattega aladel ehk rähkmullal. Neile muldadele on iseloomulik kõrge huumuse- ja toitainete ning teravaservalise paemurendi (räha) sisaldus. Rähkmullaga alad on suures osas üles haritud põldudeks, loodusliku taimkatte 9
tähekujulised, nii nagu ka pärnapuu õied. Suve hakul jäävad rohked lumivalged õied metsalusel kindlasti kõigile silma ja jätavad oma jälje inimese mälusoppidesse. Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Samas peab tõdema, et laanelille ei kohta haljastuses veel õieti kuskil. Seda viga võiks aga parandada. Sobib ta eelkõige niiskematesse kohtadesse. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Iluaianduses kasutamisel peab arvestama, et juulikuus peale õitsemist hakkavad laanelille lehed järk-järgult kuivama ning septembriks pole sellest taimest maa peal enam suurt midagi alles. See-eest jätkub aga laanelille maa-alune elu, mille sarnaselt maikellukesega veedab ta suurema osa aastast mulla sees
annaabi.ee 
