Kellelegi ei saa veaks lugeda seda, kui ta austab kümmet käsku või elab piibli lugude järgi. Me elame ometi vabal maal ning mõttevabadus on suurim. Võin väita, et see teos pani mind veidi naerma, kohati ka vihastas ning enamjaolt muutis mõtlikuks. Kuidas saab olla keegi nii põlastav mõne usu suhtes, mis tegelikult pole teinud inimkonnale midagi halba, pigem ikka head. Mind pani üllatama see, et kui olin raamatu lugemise lõpetanud ning esitasin endale küsimuse, millega ma Nietzschega nõustun, siis ei leidnudki ma ühtegi ideed, mida pooldada. Sellest saan teha ka järelduse: Olen kristlane ning seepärast ka häiris mind filosoofi ettekujutlus kristlusest, kui täiesti väärast usust. Me elame tänapäeva ühiskonnas, mis on niigi usust ära pööratud. Kui palju üldse räägitakse sellest, mis on piibli järgi õige või vale. Paljudele on nüüdseks häbiasi tunnistada isegi seda, et ollakse ristitud. Kas see on patt? Kuskil ära keelatud? Ei
*populaarse muusika funkstioon on inimesi panna leppima hetkel valitseva ühiskondliku korraga *2 tüüpi populaarse muusika kuulajaid: r ütmikuulekas tüüp raadiopõlvkonna inimesed, see kes tantsib (tantsimine =marssimine). Rütm argitasandil. emostionaalne t üüp "happy end", halemeelne kuulaja. Naisep õlgus. Pehmed väärtused ei saa olla inimühiskonna aluseks, vaja on jõudu ja tahet. Halemeelsus= orjameelsus (sarnasus Nietzschega) *Adorno annab mõista, et tänapäevast publikut pole enam nii kerge petta, aga põhimõtteliselt need samad tüübid kehtivad edasi. *Adornot huvitav see, mis on päriselt toimunud *Romaan müüs end inimesele nii, mis oleks võinud olla. Katse muuta kunsti reaalsusega sarnasemaks. Oli põlgusväärnve *staarikultus iluusioon, et me v õiksime olla selle staari asemel 26 *igapäevane elu fanaasiad liiga tihedalt seotud reaalsusega *reality tv staar/geenius
Vaevalt on keegi filosoofidest mõjutanud rohkem 20. sajandi vaimset kultuuri kui tema. "Mis ma tähendan, see on kirjutatud tuleviku mõtleja uksele", väidab Nietzsche prohvetlikult. Tõepoolest ei saa võrrelda seda tagasihoidlikku tähelepanu, mida Nietzsche teosed ja väljaütlemised tema eluajal pälvisid postuumse ausäraga. 20. sajandil onpea kõigil lääne kultuuri avaramatel mõtestajatel (nt. Jaspers, Heidegger, Gadamer, Derrida, Adorno jne) Nietzschega tegemist, Nietzschest on läbi imbunud nii kirjandus kui popkultuur. Näiteks Esto-TV kurikuulus "Vali kord" lõppeb otsese viitega Nietzschele, mille kaudu antakse hinnang ühe partei taotlusele tõusta senisest poliitikast kõrgemale. Ometi polnud Nietzsche elu- ja loometee sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast
ta eeldab et just tungide abil on inimesel võimalik ennast kehtestada maailmas. sest maailmas kehtivad tungid. paljud kunstilisesteetilised põhimõtted on saanud nietzschelt mõjutusi. marksistliku taustaga theodor adorno on tugevalt nietzsche mõjutustega. 20s tõi avalikku kultuuri kõikjale massid. sellist masside hulka pole kunagi kultuurisfääris varemalt olla. aga kui teile ei meeldi idiepop siis saate ka väga hästi kasutada. ja kui te armastate metalit, siis te saate ka nietzschega hästi läbi kas kultuuri väärtus tuleb sellest, et ta on võimeline andma hinnangut elule? või on kunsti väärtus konstrueeritud kuidagi teistmoodi? teine tegelane, keda me hakkame uurima, ja kes on mitmes mõttes nietzsche vastand, on saksa mõtleja karl marx aga veel enne tuleb tulla valgustuse juurde tagasi ja tegeleda kontekstiga valgustusajastuga koos rõhutati alati mõistust mõistuse tulek ebausu asemele. valgustusfilosoofid tegelesid alati ühiskonna mõtestamisega
„Popi ja Huhuu“ maja on maailm, puur on orjapõlv, ahv võtab isanda (ehk jumal) lahkudes rolli üle. Ahv hakkab peremehe käitumist jäljendama. Harmooniat ei saavutata enam. Ahv võtab küll võimu, kuid ta ei tule toime: ei õnnestu toitu hankida, korda hoida kodus. Kõik liigub kaose poole, st majapidamine ehk maailm on novelli lõpus absoluutsesse kaosesse langenud. Novelli puänt on plahvatus – maailm läheb kaosest lõhki. Koer kui inimese võrdkuju on jõuetu. Tuglas vaidleb Nietzschega: ta ei käsitle üliinimese teket optimistlikult, seda tõestab plahvatus. Inimene pole tegelikult võimeline võtma üliinimese rolli. Novellis „Maailma lõpus“ on meremees (ehk inimene), kes satub üksikule saarele, kus on hiidnaine (ehk jumal). Hiidnaise mõõtmed näitavad jumala suurust. Neil tekib armastus, mis on liiga intensiivne, et seda taluda. Tuglase prototüüp oli Under, kes oli temasse tol hetkel meeletult armunud
Dionysos II-le Sürakuusas. · Kujutatud kurjuse kehastusena poliitikas. Hitler ja Marx on teda maininud, Mussolini lemmikraamat, kuid see ei ütle suurt midagi. Kuid erinevus on siiski suur, need mehed omavad sellist poliitika-ülest nägemust, mida tuleb ühiskonnale peale suruda, võim on neil vahend, oleks Hitler järginud Machiavellit, poleks ta kaamelt oma saatusele vastu läinud... millest aga Machiavelli ei räägi. Pigem paralleele rohkem Nietzschega... · On arvatud, et Valitseja on: 1. anti-Medici satiir, 2. püüdis saada ametisse Medicite juurde, 3. loodab, et Medicid järgivad tema soovitusi ning kaotavad peagi võimu (nii ütlesid Machiavelli vabariiklastest sõbrad peale tema surma). Siiski leitakse ka, et innustab vägivaldsele tegutsemisele. · Vaevalt veerand sajandit pärast Niccolò Machiavelli surma 21. (22.) juunil 1527 kanti tema
annaabi.ee 
