A) Tekkimise põhjus 1830. aastal kerkisid üha enam päevakorrale küsimused Saksamaa ühendamisest ja kodanluse poliitilisest võimust. Tõusis ka sakslaste rahvuslik eneseteadvus, milles etendas olulis rolli kirjanduslik rühmitus Noor-Saksamaa. Suureks ühiskondlikuks probleemiks kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutatud vabaduste kaitse. Võitluses reaktsiooniliste jõududega kujunes liberaalide (vabaduse pooldajad) liikumine. B) Põhiideoloogid Liberalismi eelkäijaks või rajajaks on peetud inglise filosoofi John Locke'i, kes väitis et riigi on loonud vabad ja sõltumatud inimesed ühiskondliku lepinguga, mis ei ole neid vabadustest ilma jätnud. Locke rõhutas inimese enda kogetud aistingute tähtsust ja elu vältel saadud kogemuste ühendamist mõistuse abil. Industrialiseerimine ja kapitalismi...
võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama. Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted täiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust võitnud (liberaalse majanduspoliitika võtsid üle neokonservatiivid). Sotsiaal liberalism Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda. Sotsialliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega välja tuli
kaitsepoliitikale ning sisemise julgeoleku ja õiguskorra tugevdamisele. Neokonservatism Pärast II maailmasõda oli konservatiivne ideoloogia teatud sündmuste mõjul sunnitud end otsima uutes tingimustes. Moodne oli demokraatlik ja liberaalne poliitiline filosoofia. 60-70.aastatel maailmaarengule kaasnesid galopeeriv inflatsioon, sotsiaalsete pingete kasv, sõjad, naftakriisid kõik see sundis otsima väljapääsu. 1980.aastate alguseks tulid võimule konservatiivid M.Thatcher, R.Reagan. Neokonservatiivid olid valmis teatud piirini leppima mõttega heaoluriigist ja riikliku sekkumisega kodanike ellu, nii nagu seda põhjendab liberaalne ideoloogia. Ehkki konservatiivid on alati nõudnud minimiseerida riigi osa majanduses ja sotsiaalhooldussüsteemis, olid nad valmis uutes tingimustes ja teatud tingimustel toetama riiklikke sotsiaalprogramme (sotsiaalkindlustused vanadele inimestele, rahalised toetused töökaotajatele).Majanduse alustalaks on neokonservatiividele eraomandus ja kapitalistlik
1960. aastatel hoogu saanud helde sotsiaalkindlustussüsteem kulutas riigikassad tühjaks. See pani pöörduma konservatiivse ideoloogia poole. Neokonservatismi tuntuimad järgijad olid USA president Ronald Reagan ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher. Viimane tuli 1980. aastatel võimule lausa lubadusega makse tõsta, kuna leiboristide pärandina olid avalikud kulud riigieelarve tühjendanud. Nad lähtusid klassikalise liberalismi ideedest. Neokonservatiivid toetavad heaoluühiskonna ideed teatud piirini, peavad oluliseks riigi osa vähendamist majanduses ja sotsiaalkindlustussüsteemis, on vastu sotsiaalprogrammidega kaasnevatele kõrgetele maksudele ja riikliku bürokraatia kasvule. Toetavad eraomandust ja turumajandust ning traditsioonilisi väärtusi (perekond, religioon, rahvusriik jm), peavad tähtsaks töökust ja kokkuhoidlikkust ning kõva raha poliitikat. Samuti kuuluvad nende hulka religioossed fundamentalistid ja abortide
1970. aastatel toimus maailmas järsk majanduslangus, mis sai alguse nafta hinna tõusust kümnetes kordades, tekkisid sotsiaalsed probleemid, nagu suur tööpuudus, kodutus, sotsiaalkulutused panid valitsustele suure koorma, inflatsioon kasvas järjest. See pani pöörduma konservatiivse ideoloogia poole. Neokonservatismi tuntuimad järgijad olid USA president Ronald Reagan ja Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher. Nad lähtusid klassikalise liberalismi ideedest. Neokonservatiivid toetavad heaoluühiskonna ideed teatud piirini, peavad oluliseks riigi osa vähendamist majanduses ja sotsiaalkindlustussüsteemis, on vastu sotsiaalprogrammidega kaasnevatele kõrgetele maksudele ja riikliku bürokraatia kasvule. Toetavad eraomandust ja turumajandust ning traditsioonilisi väärtusi (perekond, religioon, rahvusriik jm), peavad tähtsaks töökust ja kokkuhoidlikkust. Samuti kuuluvad nende hulka
Praktilises poliitilises tege- vuses peab konservatism oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja välimiste ohutegurite vastu ning pöörab seetõttu suurt tähelepanu välis- ja kaitsepoliitikale ning sisemise julgeoleku ning õiguskorra tugevdamisele. Neokonservatiivse liikumise poliitilisteks liidriteks olid omaaeg- sed Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja USA president Ronald Reagan. Neokonservatiivid on valmis teatud piirini leppima mõttega heaoluriigist ja riikliku sekku- misega kodanike ellu, nii nagu seda põhjendab liberaalne ideoloogia. Ehkki nad peavad põhimõtteliselt vajalikuks vähendada riigi osa majanduses ja sotsiaalhooldussüsteemis, on nad valmis teatud tingimustel toetama riiklikke sotsiaalprogramme. Kuid nad kritiseerivad niisuguste programmidega kaasaskäivaid kasvavaid makse ning riikliku bürokraatia kasvu ja ebaefektiivsust
annaabi.ee 
