Samuti kasvatas aadli arvukust ordenite jagamine, sõjateenistus ning aadlitiitli saamine keisri annetusena. Nende elukorraldus põhines 1785. a aadli armukirjale, mis vabastas aadli kohustuslikust teenistusest, kehalisest karistusest ja maksudest. Aadlik võis samuti omada maad ja talupoegi. Isikuaadel ei saanud neid asju pärandada. Nikolai I ajal hakati piirama aadelkonna arvukust ja muudeti pärusaadli tiitli andmise korda. Vaimulikud ja aadlikud olid ka vabastatud maksudest, pearahast, nekrutikohustusest ja kehalisest karistusest. Maksualune elanikkond - talupojad, linnakodanikud ja muud rahvastiku kategooriad. Talupojad jagunesid riigi-, era- ja udellitalupoegadeks. Era- ehk pärustalupojad oli mõisnikust täielikult sõltuvad kuni orjuse kaotamiseni 1861. aastal. Riigitalupoegi nimeati vabadeks põlluharijateks.Keiserlikule perekonnale kuuluvad talupojad (udellitalupojad) moodustasid vahepealse kategooria. Linnaelanikud oli isiklikult vabad, maksid pearaha, täitsid nekrutikohustust
● J. W. L von Luce - 1788. aastal ilmus temalt „Juhhataja Piibli ramato sisse” ning 1807. aastal „Sarema Jutto ramat” (I osa), sama raamatu II osa ilmus 1812. aastal. Raamatu I osa sisaldab 43 algupärast õpetlikku juttu, mis lähtuvad autori tähelepanekutest Saaremaa eluolu kohta. Räägitakse põlluharimisest, heinamaa ja metsa hooldamisest, aiapidamisest, aga ka kohalikest pahedest nagu rannarööv, mõisavargus, nekrutikohustusest kõrvalehoidmine. II osas on 23 juttu ja üks luuletus. Luce keelekasutus on rahvapärane, saaremaalike murdejoontega. 9. 18. saj kirjakeele arengud (õp lk 93/konspekt) Tartu murdel põhinev lõunaeesti kirjakeel hakkas pärast täispiibli ilmumist taanduma. Pietistlikku kirjandust (vagadusele ja headele kommetele innustav) ilmus lõunaeestikeelsena Jihann Christian Quandti 1737.a ilm vagade juttude kogumik.
Kogu Vene impeeriumi kujunemine tugines paljuski regulaararmeele, mille rajamisele oli aluse pannud Peeter I. Sõjaväelisi põhimõtteid rakendati Vene riigis paljudel elualadel. 21 Peeter I pani paika ka Venemaa sotsiaalse struktuuri, mis püsis vähemate muudatustega kuni 1917.aastani. Priviligeeritud seisused Venemaal olid aadel, vaimulikkond ja kaupmeeskond, kes olid vabastatud maksudest, ihunuhtlusest ja nekrutikohustusest. Keiser Aleksander II aega (1855-1881) on nimetatud suurte reformide ajastuks. Olulisem oli 1861.a. Venemaa kubermangude talupoegade vabastamine pärisorjusest (Balti kubermangude talupojad oli Aleksander I vabastanud juba 1816.-1819.a.). Reformide tulemusena vähenesid seisuslikud vahed, elavnesid majandus ja kultuurielu, toimus ühiskonna vaimne vabanemine; reformid olid katseks kujundada isevalitsus ümber kodanlikuks monarhiaks.
Tähtsat rolli riigivalitsemises ja välispoliitikas etendas Wenzel Anton von Kaunitz-Rietberg. Tema eesmärgiks oli riigist teha hästi töötav masin. Tema eestvedamisel koondati riigivalitsemine riigikantseleisse ja asutati välisministeerium. Ametnikuks pürgijatest eelistati mitteaadlikke, sest nad olid töökamad. Absolutismi reformimine algas sõjaväest. Iga kroonimaa pidi riigile maksma teatava summa sõjaväe ülalpidamiseks ja tagama kindla arvu nekruteid. Nekrutikohustusest olid vabastatud aadlikud, vaimulikud, ametnikud, arstid, kaupmehed, vabrikandid ja kvalifitseeritud manufaktuuritöölised. Nekruteid anti liisuvõtmise alusel. Sõjaväelaste ettevalmistamiseks loodi sõjaväeakadeemia Therezianum. Ohvitseri amet tuli selgeks õppida. Finantsreform kehtestas üldise tulumaksu, mis polnud aadliseisusele meeltmööda. Kaotati ka tollipiirid keisririigi sees. 1776 jõustus uus kriminaalkoodeks. Maria Theresia laiendas ka rahvakoolide võrku.
Linnadesse asutati gümnaasiume, maakonna- ehk kreiskoole ja elementaarkoole. Sellega ühtlustati haridussüsteem algharidusest kõrghariduseni (Vahtre, 2000). 15 Kindlamale alusele seati talurahvakoolide korraldus alles pärast pärisorjuse kaotamist 1816. (resp. 1819.) aastal. Koolide asutamise ja ülalpidamise kohustused jäid siitpeale valdade kanda. Hariduse andmist väärtustati koolmeistrite sotsiaalse staatuse tõstmisega, vabastades nad pearahamaksust, nekrutikohustusest ja ihunuhtlusest (Laur, 2003). 16 5. KULTUUR Kõrvuti Kesk-Euroopa ja Venemaa vahelise kultuurisillana funktsioneerimisega pakkus Põhjasõjas laastatud ning haritlastest tühjaks jäänud Baltikum ka ise soodsaid tegutsemisvõimalusi Saksamaa protestantlikes ülikoolides hariduse saanutele. Suhteliselt kaugel asuvasse põhjamaisesse provintsi ettevõetud reis tasus end ära.
omandiõiguse. Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja kvaliteedile. Nii Eesti- kui ka Liivimaal loodi uus talurahvakohtukorraldus (valla-, kihelkonna- ja maakohus), kodukariõigust piirati. Vallakohus (Eestimaal kaotati 1817. alupoeg jäi sunnismaiseks, kuid mõisnik ei tohtinud teda enam maast lahutada ega maata võõrandada. Taluperemehed (erinevalt vabadikest ja sulastest) vabastati kodukarist ja nekrutikohustusest. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus parandas talurahva õiguslikku seisundit vähem. See põhjustas 1805 Kose-Uuemõisas rahutusi. 1804- Eestimaa talurahva seadus- Olemuselt sarane Liivimaa talurahva seadusega. Põhieesmärgiks oli talurahva kaitsmine mõisnike omavoli eest. Talupoegadele tagati vallasvara omamise õigus. Talu peremeestele kinnitati pärandatav talu kasutusõigus. Pärisorjuse kaotamine ja talurahva uued õigused ning vabadused: Riiklikud
valitsemisajal. Impeerium oli tekkinud tänu Peeter I loodud regulaararmeele sõjavägi oli ühiskonna mudel. Sõjavägi viis ellu vallutuspoliitikat ja kaitses sisepoliitilist korda suur roll poliitikas oli kaardiväel. Peeter I reformid panid paika ka VM sotsiaalse struktuuri. Priviligeeritud seisused olid aadel, vaimulikud ja kaupmeeskond. Aadlik võis omada maad ja talupoegi vaimulikud ja kaupmehed olid vabastatud maksudest, pearahast, nekrutikohustusest ja kehalisest karistusest. Maksualune elanikkond oli talupojad,linnakodanikud ja mõned muud rahvastiku kategooriad. Eratalupojad olid kuni pärisorjuse kaotamiseni 1861 mõisnikust täielikult sõltuvad riigitalupojad olid ametlikult vabad põlluharijad. Kindel auaste või tiitel osutas kohale ühiskondlikus hierarhias. Era- ehk vormiriietus võimaldas kindlaks määrata selle kandja positsiooni ühiskonnas. Teenistusastmete ja tiitlite süsteem kujunes välja Peeter I ajal
Mõningad riiklikud asutused jäid püsima. Paul I nõudis Balti rüütelkondadelt nekrutikohustusega leppimist, 1797 kehtestati nekrutikohustus. Venemaal nekrutikohustus oli sisse seatud 1705, teenimise aeg 25 aastat. Napoleoni sõdade ajajärk, revolutsioonid olid kaasa toonud uue fenomeni, massiarmeede rakendamise. Balti aadel oli nekrutikohustuse vastu, kuna pidi ära andma töökäsi mõisatest. Iga 500 meeshinge pealt kaks nekrutit. Abiteenistusse võeti ka lapsi, alates 12. Nekrutikohustusest olid vabastatud taluperemehed, vanemad pojad talus, osa mõisateenijatest. Esialgu otsustasid mõisnikud, kes nekrutiks lähevad, 19.saj alguses talurahvaseaduste vastuvõtmise järel, vallakohtute loomise järel otsustasid nemad, kes nekrutiks lähevad. Üsna levinud oli, et nekrutiks saadeti inimesi karistusena. Kasutati ka liisutõmbamist, kes läheb, kes mitte. Nekrutisse võetutest tuli tagasi mitte üle viiendiku ja needki enamjaolt invaliididena. Kui nekrutissevõtmist poleks olnud,
annaabi.ee 
