läikiva lõuendiga kaunistatud; Tallinnamaal on need tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste omavalatud tinanööpidega" (Hupel 1777, 178). Etnoloogilises rõivauurimuses on välja toodud neli suurt rühma - Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared -, mille raames omakorda võis täheldada teatud paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Helmi Neggo (1918) kirjutas: "Isegi naabrikülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järele varsti ära tunda. Näituseks minu kodukihelkonnas Kolga-Jaanis, käisid Oiu naised päratutes valgetes "ratastanudes". Kõrval, Oti külas, kanti toreda kumerusega "kukelaulusule" moodu tanusid. Naabrid Oorgu pool leppisid palju alandlikuma, pilutipulise tanuga ja Parika külas olid juba Karula tülltipulised "lätstanud" moodus."
20.sajandi algus Moderntants 1918.a asutas Eestis oma klassikalise balletistuudio Eugenie Litvinova (18771945), endine Peterburi Maria Teatri balletisolist, kes asus Eestisse elama mõned aastad varem Tema käe all sirgusid kõik omaaegsed Eesti nimekamad balletiartsitid Tantsijad Helmi Tohvelman (19001983), Juta Aeg (1919 1992) ja Ida Urbel (19001983) õppisid moderntantsu Gerd Neggo stuudios. 6 20.sajandi algus Moderntants Võrreldes kunstilise tantsuga on moderntants rühma tants ja selle oluline osa on improvisatsioon ja oma looming Seda esitati peamiselt Estonia teatris RAHEL OLBREI (18981984) oli tantsija Estonias aastast 1920 oli E.Litvinova õpilane 1926 moodustas oma balletigrupi, kellele tantsutunde andis 1939.a
kanna kauaks selle maa üle kinnitanud. Kapitulatsioonilepinguga 1710. aastal säilitati Balti aadli eesõigused ja mõisad. Säilis luteri usk ja saksa keel, vähemalt 19. sajandi teise pooleni, kui üleüldine venestamine algas. "Isegi kui Patkuli iseloom oleks olnud laitmata, tema abinõud puhtad tema koht ajaloos oleks siiski ainult surmamõistetud ideede viimaste mohikaanlaste Brutuse, Götz von Berlichingeni, ehk ka ainult Catilina kõrval"- Helmi Neggo Kasutatud kirjandus 1. Neggo, Helmi: "Johann Reinhold Patkul Kõige suurem liivlane", Kirjastusaktsiaselts "Varrak", Tallinn, 1920. 2. Erdmann, Yella: "Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul" Berlin 1970, eesti keelde tõlgitud "Olion" 2007 3. Wikipedia http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Reinhold_von_Patkul
sajandi II poolel ja 21. sajandi algul. E.Tubin „Barbara von Tisenhusen“ (1968) E.Tubin „Reigi õpetaja“ (1971) E.Tamberg „Cyrano de Bergerac“ (1974) Erkki-Sven Tüür „Wallenberg“ (2001) Jüri Reinvere „Puhastus“ (2011) 24. Eesti kammeroopereid 1990–2000. aastatel. Kristjan Kõrver „Raud-Ants“ (2013) Tõnu Kõrvits „Tuleaed“, „Mu luiged, mu mõtted“ 25. Balletielust Tartu Vanemuises ja Tallinna Estonias. Tallinnas- 1920-130ndatel Gerd Neggo stuudios said ettevalmistuse mitmeid eesti väljapaistvamad tantsijad, ballettmeistrid ja tantsupedagoogid (Ida Urbel). Eugenie Litvinova erastuudios Tallinnas õppisid mh Rahel Olbrei, Anna Ekston. Estonias lühikest aega tantsujuhina töötanud vene tantsijanna N. Smirnova tõi 1914 lavale lühikese ballett- pantomiimi „Unenägu kujuraiduri töökojas“. 1922 lavastas vene baleriin Viktorina Kriger Estonias L.Delibesi „Coppelia“ ja tantsis ise peaosa
Altermann (1885-1915). Estonia repertuaaris oli rohkem Euroopa kui Eesti teatritükke. Eesti rahvakultuuri uurimise preofessionaliseerumine Möödunud sajandi lõpust on ilmne eestlastest haritlaste huvi folklooripärandi, keele ja rahva ajaloo vastu. Folklorism kandus ka rahvahulkadesse, keda tõmmati kaasa laialdastesse rahvaluule kogumisaktsioonidesse. 20. sajandi algul lisandus etnograafilise materjali kogumine. Eesti esimene etnograaf oli Helmi-Reimann Neggo (Villem Reimanni tütar). Eesti Rahva Muuseumi asutamine 1909. aastal Jakob Hurda mälestuseks. Johannes Pääsuke päevapiltnik, eesti esimese mängufilmi "Karujaht Pärnumaal" autor. Suri 25-aastaselt 1917. aastal toimunud raudteeõnnetuses. Muusikaelu professionaliseerumine Rudolf Tobias, Miina Härma, Artur Kapp, Mart Saar Miina Härma tegevus jääb 19. sajandi lõppu, sest 1903-1911 viibis Kroonlinnas.
ning takistasid asutava kogu loomist ning katkestasid teise nädala valimisi. Päästekomitee loomine: Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918. Asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Liikmeteks said K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. Iseseisvusmanifest: Iseseisvusmanifesti sünd- Vanemate Nõukogu koosolek 18. veebruar 1918 Haritlaste Klubi ruumides Estonias. (Jaakson, Saral, Raarnot, Neggo, Kukk, Vilms, Päts). Koosolekul pandi paika üldised põhimõtted, millest tuleb rääkida manifestil. Moodustati komisjon. 20. veebruariks oli manifest koostamata, seejärel Peterson ja Kukk võtsin manifesti enda kätesse ning kirjutasid 21. veebruariks manifesti kokku, seda kiideti heaks ning sai allkirjastatud. Võimu ülevõtmine; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja Paides: Haapsalu, 21. veebruar- Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder pidi teada
annaabi.ee 
