Maarja-sõnajalg Karolin Eks 8.a Võru Kesklinna Kool 2014 Maarja-sõnajalast • NB - maarja-sõnajala juur on väga mürgine • Mitmeaastane suvehaljas eostaim • Kõrgus kuni 1 m • Lehed on tavaliselt kuni 1 m pikad • Vars esineb maa-aluse risoomina • Levib peamiselt eostega kuid ka vegatiivselt risoomiga Eoslad on suhteliselt suured, neerja looriga, paiknevad lehtede alumisel küljel. Eosed on pruunid, kerajad või neerjad, suured. Valmivad juulist Levik ja kasvukohad • Levinud peaaegu kogu Euroopas ning Põhja-Ameerikas, vähem Kesk-Aasias, Eestis tavaline • Kasvab varjukais niisketes segametsades või võsastikes: laane-, salu-, lammi- ja lodumetsas. Korjamine • Juured on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid ja saavad mürgistuse
massina mitmesugustes kivimites Grafiit struktuurilt koosneb tasandikulistest lehtedest, pehme, söe vorm, pliaatsisüdamikud Hematiit - Moodustab tahveljaid või soomusjaid Markasiit eelmisega väga sarnane, rombiline. kristalle, sageli ka tihedaid muldjaid või ooliitseid masse, mis on mõnikord neerja väliskujuga. Värvus punakaspruun kuni raudmust, kriipsu värvus kirsspunane. Läige metalliline.Kõvadus 5,5 Haliit kivisool, Esineb kuubiliste kristallidena ning teralise või tiheda massina settekivimites. Värvitu või lisandite tõttu hall, kollane, pruun jne. Läige klaasjas, porsunud pinnal rasvane. Soolane maitse Sülviin - Sülviin esinev enamasti teraliste või
Paljudes maades on liik välja surnud või kahanenud kriitlise piirini. Viimast iseloomustust võib kasutada ka Eestis paikneva hariliku ebapärlikarbi asurkonna kohta. Harilikku ebapärlikarpi võib leida Eestist vaid ühest vooluveekogust ning ta on kantud ka Eesti Punasesse Raamatusse kui eriti ohustatud liik. 1. Üldiseloomustus 1.1Ehitus ja toitumine Harilikul ebapärlikarbil on kahe poolmega, pruunikasmust ja neerja kujuga paksuseinaline koda. Värvus on valdavalt tumepruun, kuid noortel isenditel heledam. Karbi kupu osas võib väline kiht olla kulunud, tuues nähtavale koja valkja portselankihi. Veekogu põhja kinnitumiseks ja sealt edasi liikumiseks kasutab ebapärlikarp lihaselist jalga. Nii nagu teistel ebapärlikarpidel on ka Eestis elaval harilikul ebapärlikarbil võime moodustada pärleid. Pärl võib tekkida juhul, kui karpi satub mingi võõrkeha. Tavaliselt on selleks liivatera. Karbielanik
põlvnemisel ja mitmekesisusel. Keskendun eelkõige ebapärlikarpide ajaloole Eesti vetes välismaistest karbiasurkondadest annan vaid põgusa ülevaate. Ebapärlikarpide üldiseloomustus Ebapärlikarbil, Eesti ühel pikaealisemal loomaliigil, on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus)
(Übi, 2000) Herilased Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad eluviisilt kaheks: üksielavad ehk solitaarsed ning ühiselulised ehk sotsiaalsed herilased. Eestis elavad herilased kuuluvad põhiliselt ühisherilaste sugukonda, millest suurim on vapsik. Kehaehitus Herilase keha koosneb peast, rindmikust ning tagakehast. Herilase pea on hüpognaatne ning selle külgedel asuvad suured liitsilmad. Liitsilmade siseservas on silmasämp, mis annab neile neerja kuju. Kiirmik on pea ülemine ning horisontaalne osa liitsilmade vahel, mille taha jääb kukal. Kiirmikul paikneb kolm täppsilma. Pea esiküljel, tundlate kinnituskohast allpool asub näokilp. Tundlad koosnevd isaherilastel 14 lülist ja tööherilastel ning emaherilastel 13 lülist. Esimene aluslüli on ümmargune ja väike. Teine lüli on tundlavars, mis on pikenenud, veidi kõver ja suunatud pea külje poole. Ülejäänud lülid on ühetaolised ning moodustavad tundlapiu. Pea alaosas
jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks. Tagakeha jalgadeta. Paljudel olemas rindmikukilp. Näide: selts vesikirbulised (Cladocera). Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud. Kõnnivad jalgadega, paljud ka ujuvad teise paari tundlatega. Lõpuseid enamasti pole. Näide: Candona candida, Cypridopsis vidua. Kl. vääneljalgsed (Cirripedia): Keha ümbritseb mitmest, omavahel painduvate liigenditega ühendatud lubiplaadist rüü
Pärlmutterkiht sinakasvalge, tagaosas paksem ja valge. Suur järvekarp Ovaalse , munajas- kiilja kujuga. Pealt kollakasroheline kuni rohekaspruun. Pärmutterkiht sinakasvalge, määrdunud välimusega. Koor suhteliselt õhuke. Kasvab kuni 20 cm pikkuseks. Õhuke ebajärvekarp Ovaalse, otsast sirglõikelise nürinurkse kiilu kujuga. Pealt pruunikas kuni mustjaspruun. Karbi koor on õhuke Paksukojaline jõekarp Paksu kojaga Ovaalse kuni kergelt neerja kujuga. Pealt tumepruun kuni must, noortel pruunikasroheline toon. Portselankiht sinakasvalgest kuni kollakasroosani. Lukusti servad kumerad ja hästi eristunud hammastega. On kantud punasesse raamatusse. Piklik jõekarp Kujulp piklik, otsast kiiljas. Pealt kollakas kuni kollakaspruun. Portselanikiht valge kuni kollakasvalge Rändkarp Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust
lõunarannikul Visla jõe alamjooksust läänes). Sugukond tulikalised. Kasvukoht: salumetsades, niitudel, puisniitudel, metsaservadel, kaldavõsastikes ja parkides. Eelistab parajalt niiskeid viljakaid muldi. Metstulikas on mitmeaastane, lühikese risoomiga ja arvukate mustjate juurtega rohttaim. Vars on 20-50 cm kõrge, vaoline. Metstulikas erineb kõigist meie teistest tulikatest lehtede poolest. Taime juurmine leht on suur, tumeroheline, neerja kujuga ja täkilise servaga. Varrelehed on sügavalt kolmeks lõhestunud, nagu kolmesõrmeline käelaba; kõik lehed on alt karvased. Õied on kuldkollased, 2-3 cm läbimõõdus, viietised, sageli mõne puuduva kroonlehega. Õitseb mais ja juunis ning on esimene õitsev tulikas kevadeti. Viljaks on koguvili rohketest pähklikestest. Iga pähklikese tipus on peenike konksjalt kõverdunud nokk; selle abil saab kinnituda möödujate
annaabi.ee 
