keskklassiga riik. Riigist ja valitsemisest Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Valitsusvormid aga jagunevad ühiste (hea) ja valitseja (halb) huvidega riikideks. Monarhia on ülivooruslik. Demokraatia (parim halb) on valitsus vaeste huvides. Monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides. Eristagem neid. Stoikud Õnn on kindlus hüve omamises mitte väliste hüvede kogumine küll, aga pigem õige hoiaku kujundamine naudingusse. Cicero Sõprusest Kõige armastusväärsem asi voorus. Sõber peab armastama isamaad ja parim sõber on patrioot. Nõuame sõpradelt vaid seda, mis on õige ja teeme sõpradele vaid seda mis õige. Vabariiklase au Põhineb voorusel, aust enesest ei tule hoolida. Valitseja kohustustest Räägib Platonist: kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud.
Aristoteles : Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon : õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. stoikud : Õnn tähendab kindlust hüve omamises õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. 3. Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast. Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus) Filosoofi elu (eelistatud): Filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust
raskelt.” (DL, 130). Mõistuslik analüüs peab aitama “tühjadest arvamustest”, mis kahjustavad inimlikku õnnelikkuse-taotlust, vabaneda. Epikuurlaste tark, s.t. eetiline ideaal, on inimene, kes ei kujunda endale ühtki sellist vajadust, mida ta igal ajal ei suudaks rahuldada. Vajaduste rahuldamise võtit ei näe hellenistlik mõtlemine mitte looduse üle valitsemises nagu uusajal, vaid iseenda siseelu üle valitsemises. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Muidugi ei ole inimese võimuses oma elust igasuguste kannatuste välistamine ning seetõttu oleks õnnelikkuse samastamine niisuguse seisundiga ekslik. Pigemini tuleb õnnelikuks pidada inimest, kelle elus naudingud on kannatuste suhtes ülekaalus. Epikuurlaste oponendid, teiste koolide esindejad, iseäranis aga hilisemad kristlikud autorid, esitasid nende hedonismi eluhoiakuna, mille puhul valimatult andutakse kehalistele
Aristoteles loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Stoikud õnn tähendab kindlust hüve omamises õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Õnn ja voorus on kattuvad mõisted. 3) Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus)
Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. On meelelised ja vaimsed naudingud, viimased on tugevamad ja kestvamad, puhtad. Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. stoikud : Õnn tähendab kindlust hüve omamises õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole hüved, sest nende väärtus sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse. Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea. 3. Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast. Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus
eepiliselt. 1860ndatest on valge laeva kujund olnud oluline. U. Masing pakub 20.saj välja valge laeva tähenduseks eesti hinge sümboli. 18. Eesti vanema kirjanduse alkoholinarratiiv ja kõrtsi teema 18 Eesti kultuuriajaloos käsitletakse alkoholiteemat probleemikeskselt. Teatud Euroopa kultuurides (eelkõige Lõ-Euroopa veinikultuurid) suhtutakse alkoholi seevastu kui naudingusse, mitte kui probleemi, st alkoholiteemaga kaasneb naudingu kontseptsioon. Põhja-Euroopas, sh Eestis, joodi rohkem viina ja piiritust, lõunapool viina. Alates renessansiajast püüab kõrgem seisus ohjeldada masside joomisharjumusi. Eesti probleemlood on kirjutanud kõrgem seisus. Probleem on adresseeritud kõrgemalt kihilt madalamale. Alkoholist räägitakse rahvalauludes, ilukirjanduses jms. Joomalauludes alkoholi kui probleemi ei rõhutata – seal tuleb pigem esile alkoholiga kaasnev
annaabi.ee 
