pigem protsess. Esimesed filosoofid murdsid end minevikust lahti kahes mõttes: nad püüdsid mõista maailma oma mõistusega, otsimata abi religioonist, ilmutusest vms.; ning nad õpetasid teisigi kasutama oma mõistust ja mõtlema enda eest. Niisiis ei eeldanud nad, et nende endi õpilase peaksid tingimata nende endaga nõustuma. Need kaks uuendust moodustavad tänapäeval ,,ratsionaalseks" nimetatava mõtlemise vundamendi. Ioonia natuurfilosoofide koolkonna tähtsus ei seisne tulemustes, vaid probleemi asetamises, mis on jäänud püsima tänapäevani.
Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis, et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) pidas kõige aluseks on õhku. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte. Tihenedes saab tulest vesi, sellest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine
Joonia natuurfilosoofid 07.10.2013 Sisukord : · Joonia natuurfilosoofide ideede olemus · Thales · Anaximandros · Anaximenes · Herakleitos · Anaxagoras · Archelaos · Kokkuvõte · Kasutatud allikad Joonia natuurfilosoofide ideede olemus Joonia natuurfilosoofid keskendusid maailma algaine leidmisele, neid huvitas, millest maailm tekkis ja milleks kõik siin maailmas saab. Kõik Joonia natuurfilosoofid arvasid, et maailm on tekkinud ühest ainest. Natuurfilosoofid olid pärit antiikajast. Joonia natuurfilosoofe kutsutakse sageli Joonia koolkonnaks, aga keegi ei tea, kuidas nad iseennast kutsusid. Aristoteles on nimetanud neid füüsikuteks, kes proovivad mõista ,,physist" ehk olevat tervikut. Thales
natuurfilosoofia. Selle peasiht oli leida vastus küsimusele, mis on asjade muutumises jäävat, mis on ürgalge, millest asjad tekivad ja millesse nad tagasi pöörduvad. Maailma käsitati seejuures ühtse materiaalse tervikuna. Urgalgeks pidas Thales vett või niiskust, Anaximandros apeironit ja Anaximenes õhku. Kõigi kolme arvates oli maailma ürgaluseks materiaalne substants, kuid seda käsitasid nad läbinisti elusana (hülosoism). Joonia natuurfilosoofide materialistlikud ja dialektilised arusaamad olid looduslähedased ja naiivsed. Peale filosoofiliste küsimuste tegelesid nad astronoomia, kosmogoonia, geograafia, geomeetria ja mitmete teiste teadusalaga. Thales oli tegev ka poliitikuna. Pütagoorlased - Jooniast olid pärit ka Pythagoras, pütagoorliku filosoofiakoolkonna rajaja, ja Xenophanes, keda enamasti peetakse Elea koolkonnale aluse panijaks. Pütagoorlased olid esimesed filosoofilise idealismi esindajad. Maailma
konstrueeris seadmeid metalli lõikamiseks ja valtsimiseks. Üleminek kivisöel rajanevale majandusele muutis Põhja- ja Lõuna-Inglismaa jõudude vahekorda ning etendas tähtsat osa Sotimaa tõusus esmajärguliseks tööstuslikuks ja intellektuaalseks jõuks. Sealne vaesus koos kõrge haridustaseme ja puritaanlike tavadega muutus eeliseks. Prantsusmaa käis vanu radu. Masinaid ei kasutatud, erandiks ainult kuningalossi veevärk. Suur osa sealsete natuurfilosoofide jõupingutustest oli suunatud olemasolevate institutsioonide kritiseerimisele, kuna mõisteti, et need pidurdavad majanduslikku ja poliitilist arengut. Reaumur (1683-1757) uuris terase tootmise probleeme, kuid traditsioonidest kinnihoidev tööstus ei toetanud teda. Tema avastused Prantsusmaal terasetööstust ei loonud. Alles sadakond aastat hiljem hakkasid inglise terasesulatajad tema ideedest kasu lõikama. Uute jõumasinate otsingud
maapind. Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) - kõige alus on õhk. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) Asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi "mõistusaine" taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga.
annaabi.ee 
