Leidsid 7 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Naljakas karu-sõit". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pääl, tooma, raiuda, teadnud, kasukas, seljas, talumees, hobusega, puudest, laduda, karul, hobusele, näljahäda, kustutada, õnnetuseks, vahelt, jalgu, katki, kistud, annud, sugugi, ronida, kuulnud, tuhatnelja, kihutades, müts, koguniEmmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!» «Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud. «Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.» «Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus. «Teised ei mõista kohut ega midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied lambatalled. «Kust mina seda tean, junkur?» vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või lammas on. «Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglid,» kostab teine. Ptüi! (Oodo
Kirjanik elas tagasihoidlikult, vaeselt ja teda kimbutasid rahamured. 1880 suri Flaubert ajurabandusse. ,,Madam Bovary,,- tema abikaasa oli Charles Bovary, kellega ta kohtus kui too tema isa kais ravimas, sest ta oli väga haige. Madam Bavary elas priiskavat elu, tõmbas teiste meestega ringi ning ei hoolinud oma lapsest. Võttis ka palju laene mõtlemata seda kuidas ta need tagasi suudab maksta. Tema armukesteks olid Rodolphe ja Leon. Emma ei olnud õnnelik, ta ei teadnud lõpuks enam ise ka mida ta tahab või mida ta ei taha. Inimene peaks olema õnnelik ja rahul sellega mist al olemas on. Bovarysm- vaimuseisund e. inimesed kes püüavad ennast näha teistsugustena kui nad tegelikult on. Kirjanik on öelnud ,,Madam Bovary- see olen mina'' e. siis kirjanik käitus oma elas samamoodi nagu tema teose peategelane. Oma kangelannas nuhtleb autor iseenda pattusid. 19)P.Merimee looming. (1803-1870)
Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees
peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle
Valged, mulatid ja neegripoisid ning -tüdrukud ootasid seal alati järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema
vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus. «Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!» 15 «Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma j täringud jättis?» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin.
Teose lõpus võtab gestaapo professori kinni. Alfons Binding Ernsti kunagine koolivend, kõrgel positsioonil ühiskonnas. Alfons imetleb Ernsti, kuna tema on ainuke, kes temalt midagi ei taha. Binding võiks kasvõi oma sokid jalast anda, et aga Ernstil parem oleks. Nii mõnigi kord toetab ta Graeberit söögipoolisega, et sõdur neiuga õhtustada saaks. Kahjuks leiab Binding teose lõpus oma otsa, ent õnnelikult, nagu Ernst seda arvab: koos neiuga veinikeldris, ööriided seljas, täiesti vabalt ning iseenda elu elades. Aeg antud elada, aeg antud surra Raamat algab sellega, et üheksateistkümneaastane peategelane saksa sõdur Ernst Graeber sõdib Nõukogude Liidu territooriumil. Ta on Wehrmachti ridades sõdinud juba kaks aastat. Ernst on mitmest kohustuslikust sõjapuhkusest rindeolukorra halvenemise tõttu ilma jäänud. Lõpuks saab ta endale 14-päevase puhkuse. Saksamaal vanematekodu otsides näeb ta
annaabi.ee 
