huvi. Kindlasti andis selleks omajagu põhjust ka suur meediakära teose ümber. Tahtsin teada, mida inimesed seal nii põnevat leiavad. Milliseid emotsioone suudab see minus tekitada? Andrus Kivirähk kirjutas raamatu, mis pidanuks justkui välja tooma eestlaste põhiomadused iseloomu. Kogu teost läbib negatiivne ja pilav toon meie rahva, eestlaste suunas. Meid kujutatakse ahnete, omakasupüüdlike ning tohutult naiivsetena. Ainult peategelane rehepapp suudab oma karakteriga kogu sisu tasakaalustada. Külarahva vaimne isa, kel alati mõni tarkusetera või kavalus lausa taskust võtta. Külma rahuga suutis ta kuradi Püha Jüri kutsikate piiramisrõngasse püüda, kus kuri ka otsa leidis. Oma meelerahu ja enesekindla käitumisega nõrgestas ta tontide ja kollide võimutsemist. Seda kõike inimeste kasuks, kes valetasid ja varastasid, sest teistmoodi elada oli ju mõeldamatu
Samuti ei saa seletada lunastust, mis sõltub jumaliku armu käsitamatust aktist. See antakse vabalt ja seda eitatakse vabalt, ükski inimlik tegu ega saavutus ei või seda ära teenida. Ainus vastus, mille religioon näib andvat, on see, et Jumala tahtmine on end meie eest varjata." (E. Cassirer ,,Uurimus inimesest") Kuid võib kergesti juhtuda, et muigame allegooriliste tähenduste üle, mis tänapäeva lugejaile tunduvad naiivsetena. Ometi võib enamikule meie enda nö peenematele ja keerulisematele arvamustele ja narratiividele samasuguseid vastuväiteid esitada. Kuid tagasi teema juurde. Surm pole inimese jaoks mitte alati aktsepteeritav ega olemas olnud. Loodusrahvastel polnud surm paratamatu, vaid erand. Müüditeadvus tekitas loodusrahvais homogeense taassünni rea. Surma põhjuseks peeti maagiat või mingit isiklikku süüd (mis kristluse märgisüsteemis oleks patt).
Lisaks Kivirähki mahlane huumor. Kui see referaat valmis sai, mõtlesin internetist pisut järgi uurida, mida teised inimesed ka samast loost arvanud on. Silma hakkas nii mõnigi üllatav seisukoht, aga enamikule oma arvamust avaldanutele on romaan meeldinud, kuigi erinevate põhjendustega. Toon mõned näited. Mõnega neist olen nõus, mõnega mitte. Marit: Kogu teost läbib negatiivne ja pilav toon meie rahva , eestlaste suunas. Meid kujutatakse ahnete, omakasupüüdlike ja tohutult naiivsetena. Tegevus ei jõudnud kuhugi, jäi sinna pidama, et inimesed juhinduvad oma ihadest. Avo: Tõhus ugrifantastika talurahva raskest elust pärisorjusliku korra tingimustes. Asi mis kõige rohkem rõõmustas, et kohalik huumor ei ole surnud. Tarmo: Teost võiks nimetada algupäraseks fantasy´ks eesti moodi. Meeldib meile või ei, aga tegelikult tunneme selle raamatu peategelastes päris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, eks sellised me olemegi. Ants:
halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja naiivsetena, nagu püüaks ta deemonit ahjuroobiga eemale peletada. Heathcliffi vägivald ja üleolek saavad jõudu juurde. Veelgi skandaalsem oli peategelasest hoovav alateadvuslik seksuaalenergia. Pikakasvuline ja tugeva kehaehitusega Heatcliff jätab kõik teised mehed varju. Isabella laseb koos temaga jalga, kuigi mees kohtleb teda algusest peale halvasti. Catherine, kes sotsiaalselt alamal astmel olijat põlgab, erutub siiski juba tema nime kuuldes
haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi Jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja naiivsetena, nagu püüaks ta deemonit ahjuroobiga eemale peletada. Heathcliffi vägivald ja üleolek saavad jõudu juurde. [2] Teose lõppu võib siiski kuigivõrd õnnelikuks lugeda, sest Cathy Linton leiab oma õnne Hareton Earnshaw näol ning pärast Heathcliffi surma on kõik rahulik ja kurjusest prii. Ellen Dean jätkab oma tööd Cathy ja Haretoni juures ja kõik saavad omavahel sõbralikult ja hästi läbi. 6. Peamised tegelased
Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi ju kaasaaidanud 60ndate kuldse müdi loomisele, mis sisaldab optimistlikke elemente, suuremaid võimalusi ühiskonnatasandil, kunsti valdkonnas tegutseda. TKK oma ümbertegemistega aga kriibib natuke 60ndate kuldset pealispinda, ei esitata neid inimesi enam nii optimistlike ja naiivsetena, kujutatakse poliitilisi sündmuseid. Ka see ajastu on täis vastuolusid, seletamatuid probleeme, seal on taga suurem äng, kui see müüt arvata laseb. Natuke tumedamaks muutuvad selle romaani kaudu need helged 60ndad. Vormiliselt Unt ilmselt katsetab oma vana romaani ümbertegemisel moodsat kirjutust. Ta osutab selle kaudu sellele, et autor ei ole midagi jumalasarnast. Autori kunagi kirjapandud tekst ei sisalda lõplikku tõde, see tekst ei ole taandamatu, maailma adekvaatne peegeldus jne
annaabi.ee 
