piirkondlikud asevalitsejad). Neist omakorda allpool seisid väikefeodaalidena parunid ja rüütlid. Feodaalid olid jagatud rüütliseisused, mille moodustasid aadlid. Iga feodaal oli üksteisega võrdne. Samuti olid feodaalid elukutselised sõjamehed. Feodaali sõjavarustusse kuulus pikk ja küllalt raske oda ning sirge kahe teraga mõõk. Vasakus käes oli kilp ning peas rauast kiiver. Rüütli keha kattis metallplaatidega kaetud nahkvammus e soomusrüü. Rüütliväed olid tavaliselt väiksed ning sõditi ratsa. Lahingus rivistuti tavaliselt pikka viirgu. Kui lahingus parasjagu poldud, meeldis neile turniire korraldada, milleks olid rüütlite sõjalised võitlusmängud. Enamasti peeti ratsakahevõitlusi , kus kasutati tömbi otsaga odasid. Feodaalid elasid linnusetorni keskmisel korrusel. Korrus koosnes ühest ruumist. Magati sageli ühes voodis. Sooja andis paremal juhul kamin. Soojendati end paksude rõivastega ning
turniirid päris ohutud. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Feodaalide relvastus Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad(mõõgad, odad jne) ja laskerelvad (vibud, tulirelvad, ammud jne) ning kaitsevarustuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Rüütlivägi Peamiseks sõjaliseks üksuseks oli raskeratsavägi, mis koosnes feodaalidest, kes said endale korralikku sõjavarustust lubada.
üle. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri valduses. Aadli relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad- mõõgad, odad ja laskerelvad - vibud, tulirelvad, ammud, ning kaitsevarustuseks - kaitserüü, kiiver ja kilp. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. Hiljem hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikulevõimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust
õhuaugud. Kiiver ise oli suhteliselt umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja 14. sajandi lõpul. Algul sel kiivril puudus näokaitse, kuid metall katiis kukalt ja pea külgi. Sõjakübarat kasutasid jalaväenlased. Kujult sarnanes see kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuid tegi läbi ka mõned muutused. Kaitserüü Kaitserüü jaguneb viieks: soomusrüü, plaatrüü, raudrüü, lamellrüü ja brigandiin. Soomusrüü puhul on mehel seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale on kahe neediga kinnitatud soomuskujulised väiksed rauast liistakad. Plaatrüü koosneb üksikutest plaatides ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele. Väljaspoolt on näha ainult neete. Raudtüü koosneb turvistest. Eraldi on jala-,käe-, rinnaturvised jne. Lamellrüü puhul on plaadid kokkutõmmatud nahknööridega. Algselt kasutati seda tehnikat, et kaitsta end nootle eest, kuna plaadid olid luudeks.
laskekehade eest. Saller ette tekkinud vaateava, istub peas suhteliselt sügavalt, tagaosa küllaltki pikk ja kaitseb kaela hästi. Suletud kiiver klassikaline rüütlikiiver, ülestõstetav näokaitse, lõug kaitstud kahelt poolt. Sturmhaube on kergeratsaväekiiver, ühisjooned suletud kiivriga. Zisäge Idamaade iiver, iseloomustas kaelakaitse, kõrvadepeal raudlapid ja torukujuline ninakaitse, mis oli torukujuline. Kaitserüüd. Soomusrüü puhul on mehel seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale kahe neediga kinnitatud soomusekujulised väikesed rauast liistakad. Plaatrüü koosneb üksikutest plaatidest ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele, väljastpoolt on näha ainult needid.. Lamellrüü on idapoolsetel aladel levinud kaitserüüde tüüp, plaatidel augud sees, plaadid kokku tõmmatud nahknööriga. Brigandiin on tehtud raudplaadiribadest, ühel küljel needid. Rõngasrüü on omavahel ühendatud,
tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna. Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad. Feodaalide relvastus koosnes pikast piigist, sõjakirvest ehk taprist ning kahe teraga sirgest mõõgast. Kaitseks olid mõeldud teravatipuline kiiver, kilp ja turvistik. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke. Selle peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Raudrüüd, mida me muuseumis nägema oleme harjunud, tulid kasutusele alles päris keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, oli aga küllalt kohmakas ja paindumatu. Raskelt relvastatud ja hästi välja õpetatud rüütel oli vastastele väga kardetav. Jalamehed võisid tast jagu saada vaid mitmekesi. Samas olid rüütlil ka omad nõrgad küljed. Raske
annaabi.ee 
