termomeeter, keeduklaas, pliit, statiiv Kasutatud reaktiivid: naatriumtiosulfaat Töö käik: Õhukeseseinalisest 5 kuni 8 mm läbimõõduga klaastorust tõmmati kaks 50 mm pikkust ja 1 kuni 2 mm läbimõõduga kapillaari. Klaasi ühtlasemaks sulatamiseks varustati põleti kalasabaotsikuga. Klaasi sulatamine algas, kui gaasipõleti leek värvus naatriumsoolade lendumise tõttu kollaseks. Kapillaari üks ots sulatati kinni. Kapillaari täitmiseks puistati uhmris hästi peenestatud naatriumtiosulfaati paberlehekesele ja torgati kapillaari ots ainesse, nii et kapillaari sattus veidi ainet. Kapillaari lasti umbes 30 cm pikkuses klaastorus kukkuda 5 kuni 6 korda lauale, et põrutada aine kapillaari põhja. Kapillaari põhjas oli paari mm kõrguselt ainet ning see kinnitati termomeetri külge ja asetati koos termomeetriga veega täidetud keeduklaasi, nii et vesi ei ulatuks kõrgemale poolest kapillaari kõrgusest. Jägliti, et vesi ei satuks kapillaari sisse
reaktiivi ning ei ole väga ebatõenäoline, et keegi on reaktiivi rikkunud. Aga ma siiski usun, et seekord tulenes viga sellest, et meie põleti leek oli liiga intensiivne. Katse 6: Üleküllastunud lahuse saamine Töö eesmärk: Saada üleküllastunud lahus ning vaadelda sellega toimuvaid muutusi, kui lahust mõjutada. Reaktiivid: NasS2O3 naatriumtiosulfaat ; H2O vesi Töö käik: 1) Kuiva katseklaasi võtta 3 g naatriumtiosulfaati (Na sS2O · 5 H2O), lisada 1 cm3 vett ning kuumutada ettevaatlikult täieliku lahustumiseni. Katseklaasi ava sulgeda ning lasta jahtuda toatemperatuurile, seejärel järsult raputada. Vaadelda, mis toimub. Peale tugevat raputust muutus küllastunud lahus uuesti häguseks. Vesi läks vati sisse (aga see vist polnud oluline ) 2) Valmistada samamoodi veel üks küllastunud lahus, saadud lahusesse visata naatriumtiosulfaadi kristallike. Mis toimub?
mol CuSO4 kohta, mis erineb 4% 5 – 4,8 = 0,2 võrra tegelikust koefitsendist. Viga 0,2 / 5 * 100 = 4% tulenes arvatavasti aine puhtusest või inimveast. Järeldus: 1.3 KATSE 6 – ÜLEKÜLLASTATUD LAHUSE SAAMINE Töö eesmärk: Uurida reaktsioone naatriumtiosulfaadi üleküllastatud lahustega. Töövahendid: Kaks katseklaasi, gaasipõleti, vesi, vatt. Töökäik: Kuiva katseklaasi kaaluti 5,298g naatriumtiosulfaati, lisati 1 ml vett ja soojendati täieliku lahustumiseni. Katseklaasi sulgeti vatiga ja jahutati toatemperatuurini. Katseklaasi raputati järsult. Valmistati veel kord naatriumtiosulfaadi küllastunud lahus, kuid see kord raputamise asemel pillati lahusesse naatriumtiosulfaadi kristalli. Katse andmed: Katseklaas Tegevus Reaktsioon 1 Raputamine Lahus muutus kuumaks ja
Töö vahendid: 2 kapillari, keeduklaas, pliit, termomeeter. Töö reaktiivid: Na2S203 Töö kirjeldus: Isetehtud kahte kapillarisse asetame veidi varem purustatud naatriumtiosulfaadi ning soojendame neid veevannis. Jälgime termometri näiteid ning paneme kirja temperatuuri, millel aine hakkab sulama ja lõppeb sulama. Kordame katset, kuid hakkame seda veetemperatuuriga 10oC madalam eelneva katses aine sulamistemperatuurist. Hoolikult jälgime termometrit ning panemekirja orienteeruvat naatriumtiosulfaati sulamistemperatuur ning võrdleme selle tegelikiga( t=48oC) Saadud andmed: Esimesel katsel aine hakkas sulama 47 kraadil ja lõpetas sulamist 49 kraadiga. Teisel katsel asetasime 37oC vette uut kapillari uue ainega ning aeglaselt tõstsime veevanni temperatuuri. Aine hakkas ja lõpetas sulamist 48 kraadi juures. Järeldus: Saadud andmete põhjal määrasime naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuuriks 48oC. Saadud tulemus jäi samaks mis tegelik sulamistemperatuur.
(CuSO4*5H2O vaskvitriol, FeSO4*7H2O - raudvitriol) H2S2O3 tioväävelhape Tioväävelhape on tugev, kuid ebapüsiv hape. Teda saadakse ühe võimalusena sulfitite lahuste keetmisel väävliga ning tekkinud tiosulfaatide käsitlemisel hapetega. Na2SO3 + S Na2S2O3 Na2S2O3 + 2HCl H2S2O3 + 2NaCl Tiosulfaatioon on tugev redutseerija, mida kasutatakse näiteks mahtanalüüsis joodi määramisel. Naatriumtiosulfaati Na2S2O3 kasutatakse fotograafias kinnistina, meditsiinis tsüaniidi-, arseeni- ja raskmetallimürgistuse korral seespidiselt, nahahaiguste ja sügeliste ravil välispidiselt ja näiteks olmes joodiplekkide kõrvaldamiseks riietest. Kasutusalad Üle 50% väävli maailmatoodangust kulub väävelhappe tootmiseks. Lisaks kasutatakse väävlit veel mineraalväetiste tootmiseks, kaltsiumvesiniksulfiti valmistamiseks (seda
Lahused 0,5 M H2SO4 s, püsivad 1 päev. Kasutatakse tserimeetrias, kromatomeetrias Määratakse orgaanilisi peroksiide, Cr(VI), Ce(IV), Mo(VI) jt. 57. Jodomeetria (titrant, indikaator, kasutamine). 3- Titrant joodilahus (KI), kus oksüdeerijaks on I (jood lahustub vees halvasti, titrandi suurte konsentratsioonide kasutamine on promblemaatiline, seetõttu kasutatakse KI). Titrandina võib kasutada ka naatriumtiosulfaati Na2S2O3 . 3- - - I + 2e -> 3I . Indikaator I2-lahus on pruunikas. Üle minev värvusetuni. Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO32-, Sn2+, Sb3+, As3+; Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse naatriumtiosulfaadiga: MnO4-, Cr2O72-, CrO42-, Cl2, Br2 jt. Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk
Järeldus: Kristallvee koefitsent tuli 3,1 mooli ühe mooli CuSO 4 kohta, mis tähendab, et katse on sooritatud nadilt. Tulemused võivad olla nii palju erinevad kõik, kuna jällegi võis kaalumisel viga tulla, mingi osa võis katse käigus kaduma minna jne. Katset oleks pidanud sooritama mitu korda, siis oleks ehk parem tulemus tulnud. Katse 6 Töö eesmärk: Üleküllastatud lahuse saamine Töö käik: Kuiva katseklaasi võtta umbes 3 g naatriumtiosulfaati ( Na2S2O3 x 5H2O), lisada 1 cm3 vett ja ettevaatlikult soojendada täieliku lahustumiseni. Katseklaasi ava sulgeda vatiga ja siis aeglaselt jahutada toatemperatuurini. Raputada järsult katseklaasi. Mis Toimub? Valmistada, nagu eespool näidatud, veel kord naatriumtiosulfaadi küllatatud lahus. Saadudlahusesse visata naatriumtiosulfaadi kristallike. Mis toimub? Järeldus: Esimeses katses tundub lahus olevat selline tihke ja õlijas.Lahuses on väikesed õhumullikesed,tekivad niidikesed
tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi kasti, mille pôhjas oli altpoolt soojendatav nôu elavhôbedaga. Kuumutamisel eralduvad elavhôbedaaurud reageerisid hôbejodiidiga moodustades valge elavhôbeamalgaami. Sellest tekkisid seni varjatud kujutise heledad pinnad. Kohtades mis säritamisel jäid valgusest puutumata, ei tekkinud amalgaami ning puhas hôbejodiid lahustus järgnenud kinnitusprotsessi ajal keedusoolalahuses (hiljem kasutati naatriumtiosulfaati). Paljastunud kohad metallplaadil moodustasid kujutise tumedad pinnad. Sellise tehnoloogias tulemusena saadi kindla valguse langemisnurga all nähtav üliôrn peegelpildina vahetatud pooltega positiivkujutis. Olenevalt valgustus ja vaatlusnurgast paistab dagerrotüüp korraga nii positiivina, kui ka negatiivina. Hoolimata kallidusest muutus dagerrotüüp algul Euroopas ja siis ka Ameerikas väga populaarseks portreteerimismeetodiks.
annaabi.ee 
